Kunstipäevak (ainult kunstihuvilistele)

Võtsime Anaga ette rännaku kaasaegse kunsti muuseumisse http://www.juntadeandalucia.es/cultura/caac/, et veeta meie muidu nii vaba päev kasulikult. Õnneks meil vedas (imo) näitusega ja ei pidanud tegema liiga rasket mõttetööd, et sellest aru saada, ainult pisut. Eksponeeriti vaatamismasinaid (Màquinas de mirar) ehk kuidas tekivad pildid ja kujutised. Tegemist oli fotograafia, filmikinsti ,teatri, füüsika, matemaatika mixi ja nende koos rakendamisega.

Jänes, kes peeglis on mees:
Kunstiõpetus, ehk mis juhtub, kui kollane ja sinine kokku saavad


Kogesin, et ükski linn pole liiga suur, et tuttavatega aeg-agajlt kokku põrgata. Bussis muuseumi poole loksudes astus sisse José Angel, vend. Leppisime kokku, et pärast kultuuriprogrammi hängime koos, aga sellest hiljem.
Sevilla kaasaegse kunsti muuseum ei asu üldsegi mitte nii kaasaegses hoones, nagu võiks arvata, olles põhjamaade muuseumeid külastanud. Mulle tundus, et tegu on endise kiriku või kloostri vms, mis on saanud tänapäevasema ilme.



Mida illusoorset me siis nägime? Näiteks kujundite metamorfoosi, taolisi asju võib leida ka nt youtube'ist, ehk kuidas ühes esemest saab sujuvalt hoopis midagi muud.
Pildil on fotod sellest, kuid sama asi oli ka filmilindil ja seal on morfoos sujuvam ja ehedam:

Klassika. Näpuharjutused varjudeteatri tarvis ning fotograafia algtõde, kuidas valguse abil saab negatiivist positiiv:


ribikardinad. veel üks levinud trikk näitusel, kus oma asukoha / nurga muutmisega, saab panna pildi liikuma:


Peeglid on head petekad muutmaks seinad läbipaistvateks. Lihtne näide igapäevasest elust on nt toa ruumikamas muutmine peeglite abil.

Järgmiselt pildilt pole küll hästi näha, aga selle Jumaliku Jeesuse kujutise tekitasid kabeli seinale puhastusvahendeid sisaldavad pudelid, mis olid üksteise ette laotud ja seejärel tagant valgustatud. ilmselt väga sügavamõtteline: puhastusvahendid -> puhtus-> kirik kui enese puhastamise koht-> jumal kui puhtuse sümbol :D



Üks mu lemmiks eksponaate oli aga 56 raamatukesest tehtud film, mis oli valmistatud järjekordset klassikalist võtet kasutades: raamatukest kiiresti lehitsedes tekkis liikumine. Raamatud olid asetatud maketile, mis pidi kujutama korrusmaja, kus tegevus aset leidis. "Film" is eoli tragikomöödia peresuhetest, kus mees püüab oma naist, kes on uue mehe leidnud, tagasi võita, ja peab nt rinda pistma Mr Properiga, kelle küüsi naine on sattunud ja kes viimast vägistada püüab.
Pärast muuseumi läksime tapaseid (suupisteid) sööma, võtsime José kampa. Järjekordne klassikaline Hispaania eine oliivide, praekala, krevitisalati ja sangriaga. Aa, ja meie mõistes kartulisalat, mis mujal maailmas on tuntud nime all vene salat, sisaldab siinmail lisaks kartulile ja hapukoorele mitte herneid või vorsti, vaid kala.

José Angel püüdis machio nägu teha. Pöörake tähelepanu pluusile, Warholi laks uues kuues


Kõik juba teavad, kuidas ma kartuleid armastan (kes veel ei tea: ma ei armasta neid eriti, aga siin topitakse neid igalepoole)


Päevalause: Yo no sé, José (tõlk. ma ei tea, José)

PS kogu pere on nüüd koos, täies lauluhoos ehk viisik ehk täiskoplekt mässab elamises: mina, Julia, Ana, Jose Angel ja Maria Jose. Ja hispaanlased laualavad elutoas hetkel, heast peast.

KÜLMETUS Hispaanias HOIATUS: igav sissekanne (ainult lähedastele lugemiseks)

Juhtus selline nali, et külmetusin oma põhjamaalise harjumuse ja lolluse tõttu. Tundus, et siin hakkab külmaks minema (öösel juba 20 kraadi), aga see oli vaid korraks. Igatahes tõmbasin endale teki peale, higistasin läbi une ja tuul tõmbas mind läbi..tegelikult ainult mu vasaku- aknapoolse poole. Eile oli päris õudne: vasak silm ja ninapool jooksid sünkroonis rämedalt vett. Nüüd hakkaks nagu köha ka tulema .. väga jura. Eile käisime Juliaga kahes muuseumis - Sevilla koduloo muuseumis ja arheoloogia muuseumis, mõlemad olid EU inimestele tasuta. Tore on ikka EU-s olla. Nii palju, kui ma läbi tati nägin, meeldis arheoloogia muuseum rohkem, seal olid eriti lahedad Rooma-aegsed skulptuurid, sambad ja mosaiigid, tõesti võimsad ja huvitavad. Ülejäänud päeva veetsin vegeteerides ja nuusates kodus. Vaatasin netis South Parki ja tõmbasin "Marie-Antoinette'i". (Vabandan oma "põneva" sissekande pärast)
Täna käisime Juliaga linna peal tuulutamas (pärast wifi saamist ja minu külmetust oleme suht istuvateks muutunud - väga halb, häbi). Ostsime talle Mg tabletid (lihavaegus, mistõttu valu jalgades), mina ostsin kanarinda, panin terve tissi nahka, pole nii ammu pärisliha söönud; ja kummalegi ühe raamatu (et saaks lisaks arvuti taga istumise ka booki taga istuda).

Siin on mu raamat (kohustuslik kirjandus Kerouacilt), loodan, et päris aasta aega seda hisp keelt sealt ei veeri:D

Päevalause: Quiero salir!!! (tõlk "tahan välja minna")

asjad laabuvad

Hea meel on tõdeda, et kuigi Hispaania on aeglasem, võib siin siiki hea õnne korral päris hästi ühel hetkel minna. Nimelt sain ma ülikooli peahoone panga ukse kõrval paari paberi täitmisel pangakaardi TÄIESTI TASUTA ja ilma mingi totaka elamis- või siinviibimisloata. Ja tegu on veel krediitkaardiga, mille abil saan ka Sevilla linnarattaid kasutada. Siin on üliõpilastele väga hea pakkumine: esimene pool tundi sõiduaega on alati tasuta ja kui see läbi saab, või jalgratta mõnes parklas ümber vahetada, seda muidugi eeldusel, et läheduses eksisteerib parajal hetkel mõni rattaparkla.
Internet on meil ka väga hea: 20 Mb-ne! JA sooja vee saime ka täna hommikul lõpuks. Kirjutasin hommikul keeletesti, mis ei olnud raske, kuigi mul pole õrna aimugi, kuidas läks, sest ma polnud endas üldse kindel neid verbide ajavorme kirjutades ja neid verbe pöörates (hisp keeles on väga palju aegu,i rohkem kui prantsuse keeles, inglise keelest rääkimata). Ja subjunktiiv on täielik süda: mitte kunagi ei või teada, millal teda kasutama peab, teinekord täiesti lampi juhtudel, nt pärast "mull ei meeldi, et...ja subjunktiiv" totter.

ja siin on üks lahe siider, mille ma laadalt ostsin. palun jälgige silti. See on tagurpidi. Täielik majasiider, sest pudelid olid kõik erirohelised ja sildid suval peale visatud. Vb sildikleepija mekkis ise samal ajal neid. Ei või teada..

Päev algab hästi

Nii, uuh, kell 9:30 äratas meie rõve uksekell mu magusas unenägudega unest ja tõi Interneti maailma. Sain uue ruuteri, mis mulle sõna otses mõttes sülle visati ja seejärel onu lahkus kiirustades. Teenindust pole siin ollagi. Toppisin siis juhtmed ruuterile taha ja seekord oli isegi CD kaasas manualiga, mis oli liiga pikk, et seda lugema hakata (neid oli kaks). Tegin siis Network ja Sharing Centeri lahti ja toppisin kuskile vajalikud paroolid ja nüüd see wifi igatahes töötab. Saab näha, kuidas mu sertifikaadi ja sooja veega läheb...

Pühapäev Real Alcàzares'is

Real Alcàzar on turistikas, mida peab külastama, sest see on väga suur ja ilus ning ajalooline ka. Tegu on mitmest osast (eri sajanditel valminud) koosneva paleekompleksiga, mille juurde käib veel mitu ilusat parki (kokku üks suur park põhimõtteliselt).

Musulmanide mõjud:


esimene korrus on gooti-araabia stiilis, teine aga hiljem juurde ehitatud renessanss:


Alcazar tähendab lossi ladina keeles, araabia keeles kindlust. Nagu Granadas asuva Alhabra puhul, on ka siin ühe palee juures palju araabia arhitektuurile iseloomulikku, kuid erinev on see, et paleed on kohandatud euroopa kunstistiilidele iseloomulike detailidega näiteks renessansist, barkokist.

Korintose sammas :)


see maal on tehtud 16 sajandil ja ainulaadne Euroopas seetõttu, et esimest korda on kujutatud (maalil) indiaanlasi (Neitsi Maarja hõlma all [taga]) ehk siis Ameerika avastamine.



selliseid väikseid purskkaeve jagub nii siin kui mujal Sevillas küllaga:



algab pargi osa:

Karl V käis siin söömas, ehk tema söögisaal:



Poseidon ilutseb ühe purskkaevu otsas:



See küngas mingisuguse aasia jumala peal tahab Parnassose mägi olla:



ajas tagasi: dooria sammas:



patos ehk pardid ehk üks kahest linnu nimest, mida hispaania keeles tean (teine on cisne (luik), sest meie terrassil on laud, mille jalgadeks on luiged)



neid eksootilisi linde oli antiigi jumalatele pühendatud pargis päris palju liikvel:


salida ehk exit ehk läheneme väljapääsule


Põhimõtteliselt mulle aga tundub, et need pildid ei anna siiski õiget või kogu ülevaadet sellest uhkest kompleksist. Kes vähegi siiakanti satub, võiks külastada. ISIS kaardia jumala tasuta.

3 korda mõõdab, 4. kord lõikab ja IKEA

Sel nädalal on hispaanlased mind tubli mitu korda roheliseks kapsaks vihastanud. Kõik väga asjalikud asjaajamised paistavad järgivat siin ühte poliitikat: milleks teha asi korraga ära, kui saab iga päev natuke teha. Mind ajab see aga närvi, sest ma tahan kohe ja kiiresti kõik korda saada. Nüüd siis seda väidet illustreerivad näited.

N. 1. Mul on vaja vormistada sertifikaat, et viibin Hispaanias ajutiselt õpingute tõttu, kuna tahan avada kohalikus pangas kontot. Ülikooli poolt koostatud guidebookis on kirjas, et selleks pean minema passi ja passikoopiaga politseijaoskonda (?). Läksin siin sinna, kuid sealt saadeti mind muidugi edasi mingisugusesse asutusse, kus saab end elanikuks registreeda (ametlikult aga siin kodu mul ei ole). Sealt siis edasi Plaza Espanasse (pildid ühes varasemas postituses), kus üks ukse peal seisev turvamees, kellele ma ilmselt meeldisin, tahtis mind hirmsasti aidata ja otsis mulle välja vajaliku ankeedi, kuid naine, kes selle andis, saatis mu sama hoone kõige kaugemasse otsa järgmisse kontorisse. Seal ootasin järjekorras u 20 min ja sain teada, et ikkagi see kontor, kust algselt ankeedi sain, oli siiski õige, ja sinna pean täidetud ankeedi ja vajalikud dokumendid ka viima. Kell oli selleks ajaks juba 2 saanud ning kogu hoone pandi kinni tolleks päevaks, mis osutus halva õnne tõttu reede olema. Tagasi teel tegin tülpinud näo mind abistanud turvamehele, kes veel püüdis mind kuidagi sisse nihverdada, kuid tulutult. Eks ma siis sean esmaspäeval sammud taas sinnapoole ja saan teada, et hoopis mõni kolmas koht eksisteerib, kuhu pean paberid viima. Üks prantslane Camille (elab praktiliselt kõrval majas) tuleb minuga kaasa, samu asjaajamisi tegema. Kokkuvõte. Hispaanlased, kes töötavad samas hoones / samal alal ei tea, mis on nende kaastöötajate tööülesanded.

selles hoones ma käisin edasi-tagasi:

N. 2. Lõpuks, nii umbes paari nädalase hilinemisega saime üleeile lõpuks neti, AGA seadeldis, mis paigaldati on miskipärast vana ja uus saabub loodetavasti esmaspäeval. Ma ei tea, kas vanadusest või mõnel muul põhjusel, kuid ei minu ega Julia laptopid ei leia meie wifit üles. Saame vaid juhtmega netti. Mis kuradi pärast ei võinud nad meile kohe uut paigaldada, jääb müsteeriumiks. Küsida ka ei saanud, sest ajasin paigaldamise hetkel loomulikult oma „non-resident certificate“ (vt näide 1) asju.

Nt 3. Meil pole juba kuu aega sooja vett, sest üks masin on katki, mille kaudu gaasi balloonist kätte saada. Üks paks kähiseva hääle ja mega Andaluusia aksendiga onu on seda juba kaks korda „parandamas“ (või vaatamas) käinud. Eile jooksis ta lausa 3 korda meie ja ma ei tea mille vahet ja tuleb loomulikult esmaspäeval tagasi mingi vidina või geniaalse ideega, kuidas see korda teha. Lisaks pritsis ta ennast ja meie pesuruumi vett täis.

Esmaspäev võiks siis olla see imeline päev, kus kõik lõpuks korda saab, kuigi ma sügavalt kahtlen selles.

Pessimistlikult noodilt optimistlikumale minnes: eile käisin IKEAS esimest korda ja sain päris päris odavalt teki, padja, tekikoti, padjapüüri, vetsuharja ja käteräti endale (10 euri!) + einestasime IKEA sööklas, kus oli väga hea toit odava raha eest ning pärast ostsin veel süüa koju ka. Näiteks lasagnet, millega sai koduteel omajagu nalja. Ütlesin Camille, et jee lasagne – itaalia köök on väga nämma. Camille naeris – itaalia toit rootsi poest (sest ikeas pidi poes olema kõik rootsi toit / toodang). Seejärel lugesin pakendilt, et lasagne vahel on põdraliha :D:D Salmiakki pastille sain ka.

Keskus ise oli väääga suur ja vääga rahvast pungil. Igas vanuses rahvast ja valitses hispaania stiilis segadus ja lärm. Valik oli jube suur ja päris palju ilusaid asju, mida endalegi koju ostaks. Camille ütles, et Ikea tootekataloog pidi maailmas lugejate arvu poolest 2. kohal pärast piiblit olema.

Üks lause ka tänavamoest. Sevillas ja ilmselt ka Hispaanias laiemalt ei armastata vintage moodi ja siin peaaegu, et puudub second-hand (segundo mano :)) Juliale oli siinne hisp. keele õppejõud öelnud, et hispaanlased tahavad vaid uusi riideid ja isegi lastele ei anta suurema õe-venna kasutatud asju. Vot nii.

ei ole viitsinud pilte teha :/

Kuidas ma maal käisin

Nädalavahetus numbrimärgiga 12-13 september oli seekord eristatav argipäevadest: sõitsime Juliaga laupäeva hommikul bussiga José Angeli ja Ana koju, mis asub Santluca de Barrameda äärelinnas. Linn mahutab u 70 0000 elanikku (kui mu mälu mind ei peta ja kui ma tunnen numbreid hispaania keeles) ja paikneb mere ääres (jeei, sai esimest korda siin viibitud aja jooksul ka randa külastada). Bussireis algas puupüsti täis bussis (siiski mitte nii hullult, et keegi actually oleks pidanud püsti seisma), mille teises pooles puudusid istmetel numbrid. Vanaemad-vanaisad muidugi hakkasid kõva häälega seletama, et mis number kellelgi on ja kus keegi istuma peaks. Bussiaknast avanes teistsugune vaade kui Eestis: avarad, lagedad väljad, siin-seal mõned suuremad künkad, lehmade asemel olid kitsed:)

Kohale jõudes pakkisime end José Angeli autosse ja hakkasime liiklusummikutes (minisugune rattavõistlus oli parajasti käimas) mööda kitsaid tänavaid äärelinna poole sõitma. Ana ja Angeli kodu ja pere olid väga nummid. Natuke nalja valmistas mulle pompöösne perekonna fotodega täidetud laud elutoas, kuid ühte teist kodu külastades sain aru, et siin ongi kombeks kaunistada elutuba n-ö perealtariga – pildid, mis meenutavad tähtsamaid sündmusi, nagu pulmad, ristsed vms. Ja loomulikult elvad kolm põlvkonda ühe katuse all, seekord oli vanemat põlvkonda esindamas vanaema, kes oli saanud endale päris suure toa endises garaažis:) Anal ja Josél on ka väga armas vend (13 a.) Javier, väga guapo (ilus) :D.

José A. ja Ana kiisu

ja kutsu

Koduga lasti meil siiski tutuvad u 10 min, sest põrutasime kohe José Angeli tüdruksõbra Maria José kursaõe (arhitektuur) suvilasse, kus toimus tema ärasaatmispidu (saatusekaaslane – Erasmuse aasta Itaalias). Seal sain esimest korda bikiinid selga ja mõnusas basseinis mulistada. Kõik oli väga hästi korraldatud: 1) suured kõlarid oli 2) kogu aeg toodi kuskilt (ilmselt köögist) toitu. See ei saanud otsa. Aa, muide hispaanlaste burger on väga lihtne: baguette ja pihv /lihatükk /vorst vahel. Kui eksootikat otsida, võib ketšupit, majoneesi ja juustu ka lisada :D Väga oluline suupiste on tortilla (omlett, mis sisaldab lisaks munale kartulit ja sibulat). Minu isiklikud lemmikud olid aga oliivid ja meremolluskid 3) kogu aeg oli juua + võrustaja tuli aeg-ajalt välja hõrgutavate magusate napsikestega. 4) lõpuks kujunes välja ka üks patsiga trubaduur, kes mängis kitarri päris hästi. Millest hispaanlased peol räägivad? - kas jaapani geišad on tegelikult libud või mitte?

esimene bikiinipäev:

Ana ja Maria José võtsid laulu üles:

Magasime Juliaga José ja Ana elutoas väga suurel täispuhutaval voodil, nägin unes, et püüan merel kala :D

Järgmisel päeval lõunatasime terrassil kogu perega ja sain tunda ühte traditsioonilist hispaania söömaaega (kolm tundi see küll ei kestnud, pigem oli kähkukas, kuid see-eest 4-käiguline kähkukas): supp (munad, puljong, oad, nuudlid), salatid (tuunikala ja praetud/hautatud paprikaga), praekala ning magustoiduks väga maitsev melon (magustoiduks puuvilju süüa on siin väga tavaline). Seejärel seadsime Julia, José A., Maria J. Ja Anaga sammud linna peale. Vaatasime kirikuid, hertsoginnade paleesid, käisime linnaplatvormil, kindluse juures ja muidugi rannas.

Balti mere äärest pärit turistile kombekohaselt korjasin paar rannakarpi mälestuseks, meil ju „nii suuri ja uhkeid pole“ A ja esimest korda siin oldud aja jooksul nägin suuri rünkpilvede kogusid!

Linn on kuulus oma Manzanilla-nimelise joogi poolest, mis mulle meenutas natuke tequilat, aga ma sain mingisugust kehva

Bussireisi koju tagasi tituleerisime Juliaga „aventuraks“ ehk parajaks seikluseks , sest jõudsime tund aega planeeritust hiljem koju (22:45). Esiteks olid maantel päris korralikud liiklusummikud, ilmselt polnud me ainukesed, kes maalt linna tagasi pühapäeva õhtul sõitsid. Teiseks oli bussis üks keskealine naissoost diabeetik, kes enne reisi oli liiga vähe söönud vms. Juba reisi keskel kuulsin läbi ipodi kõrvaklappide, et bussijuht räägib midagi caramelodest (kompvek hisp. k.), aga mõtlesin e,t ta teeb lihtsalt mingisugust nalja. Lõpuks sain aru, et see naine vajab suhktut. No igatahes neist kompvekkidest ta isu täis ei saanud ja pidime linnas haigala juurde sõitma. Bussijuht vist parkis haiglast liiga kaugele vms ja lõpuks ootas bussitäis rahvast u pool tundi haigala lähedal, kuni kiirabiauto kohale jõudis (kokkuvõttes ma ei saanud aru, miks kiirabi nii kaua meie juurde tuli või miks teda haiglasse ei viidud, kui me juba seal läheduses olime). Igatahes Hispaania noh.

Eile öösel magasin lausa LINA all, mitte peal, nagu tavaliselt, sest akendest tuli palju jahedat tuult ja nagu hommikul avastasin, siis ka sadas väljas. Täna oli väljas vaid 26 kraadi, jumal tänatud :D

... kõigile, kes ei tea, milline on hispaania lipp :D

Päevalause: por supuesto que te creo, cada tu palabra (jaa (jee) loomulikult ma usun sind, iga su sõna) (José Angel armastab nalja teha, näiteks: „Quieres beber la agua de azeitunas? Es una bebida nacional de Espana.“ tõlk: tahad juua oliivide vedelikku? See on hispaania rahvusjook)

need tüübid armastavad nalja ja näitemängu:

PS: Täna oli erakorde päev: Sevillas sadas ja päris korralikult. Tänavad pole aga eriti vihmase ilma jaoks mõeldud: kohutavalt libe on.

jäätis (helado) "after 8", mida kugistasin before 8.