Loll vulkaan ja järjekordne vaba nädal

Feria värav, peaportaal:



Sellist ebaõnne, nagu mind ja mu peret tabanud Eyjafjallajökulli listiku vulkaani näol, pole ammu kogenud. Selle asemel, et perega Andaluusiat ja Marokot avastada, pean nüüd kodus passima ja kohustuslikku kirjandust lugema (mingi tobe politseiromaan, kus on päris palju sõnu, mida sõnaraamatus ei eksisteei.. jeii). .. ok, on ka helgeid külgi: nägin vaba nädala põhjust - Feriat, ehk siis Sevilla kevadist pidustust, mille raames eraldatakse linnas üks suurem maa-ala, kuhu eri grupid (kuulsad perekonnad, poliitilisedparteid, mõni sõpruskond, klubi) püstitavad oma telgid, igaühes eri tants-trall-dekoratsioonid-söögid-joogid jne. Ei oska täpset arvu öelda, aga silma järgi tundus, et neid telke oli ropult palju, sadades kindlasti. Enamik telke on privaat-telgid ja sisenemiseks pead tundma kedagi, omama kutset. Õnneks olin mina koos hunniku hispaania sõpradega ja osad neist vist teadsid kedagi ning saime näiteks ühte suurde Jaeni (kohanimi) telki sisse, kus tantsisime sevillanat (st ma proovisin, kuna samme ma telgelikult ei oska, aga mind aidati, õpetati):D Sevillana sarnaneb võhiku pilgule natuke flamenkoga, kuid on väga palju kergem. Kokku on vaid neli osa ja need osad tunduvad õpitavad. Ainult käed-jalad tuleb saada korraga õigesti tööle. Samas öö poole sisenesime jultunult päris mitmesse teise telkigi (ma arvan, et jultunult, sest ma ei usu, et meil nii palju kontakte oli).

Michaela, Andreas, Esteban:

It-d vms õppiv tüdruk (Estebani kooliõde igatahes), kes joob manzanillat, mida limpsiga segatuna kutsutakse REBUJITOks:

sõbrapilt:


Kogu nädala vältel võib linna peal patseerimas näha pidulisi flamenco kleitides. Need on spetsiaalselt feria jaoks mõeldud naisteriided ja paljudel tüdrukutel on kodus 3-4 sellist kostüümi, et iga päev ei peaks sama riietust kandma. Eriti koomiline on roos, mis täpselt peanupu otsa asetatakse. Feria ajal domineerib üks põhijook - manzanilla, mis on Andaluusiast pärit (Sanlúcar de Barrameda - mu koterikaaslaste linnast)sherri, sellele lisatakse sidrunilimonaadi, et kangust vähendada. Lisaks neile naljakatele ja uhketele kleitidele võib näha-kuulda kuljustega varustatud ja ehitud hobukaarikuid, seetõttu on sõiduteedel ka tavalisest rohkem kakat (ijuu). Snoobid pidulised kasutavad neid, et uhkelt Feriale ratsutada.

nemad püüdsid mulle sevillanat õpetada:


aga ilmselgelt olin ma kehvem, kui need kaks jõnglast:

pildistaja:


Nii palju siis feriast..
natuke elust ka.. tundub, et on kujunenud eraldatavad sõprusingid: ühelt poolt hispaanlased, kellega ma Hectori kuulsat paellat söön, tinto de veranot ja õlut joon, kaarte mängin .. teiselt poolt erasmuse segavereline (peamiselt prantsuse-itaalia)gupp, kus on ka paar hispaanlast (ühe arhitektuuritudengiga, kelle nimi on Jeesus (irw), saan hästi läbi) ja kes mulle väga sümpaatsed tunduvad. JA loomulikult mu kaks sakslast - Michaela ja Andreas, kes on kohe väga-väga sümpaatsed. üks ütlemata nunnu paar ja mul on hea meel, et saatuse vingerpusside tahtel on Andreas pidanud meie korterit pea iga nädalavahetus külastama (õpib Granadas erasmuslasena), sest nende kahega on alati tore välja minna või Triviat mängida (Fookus) ..
Üks õhtu leidis aset juhuslik geograafide kogunemine peahoone vastas olevas baaris (kõigest teine taoline mu siinoldud aja jooksul, aga noh mul on ainult 3 geograafia ainet ka) Seltskond oli kirev: prantslane, eestlane, austerlane, itaallane ja kaks hispaanlast. Rääkisime õpetajaid taga (kuidas üks vihjab kogu aeg seksile ja kannab liiga kitsaid pükse (meessoost, khmm), ilmast (mis see aasta on nagu loteriivõit jutumärkides), Semana santast ja jumal teab millest veel, aga jube lõbus oli, pani mõtlema, et siin tunnen puudust ühest koolikaaslaste kambast, mida mul siit-sealt valitud õppeainete tõttu ei ole. Aga noh, isegi kui oleks, oleks see liiga ajutine, et tekiks püsivaid sidemeid ja suhteid.
Kunstiteoorias sain õnneks ühele poole kohustusliku ettekandega. Pidin avalikult rääkima ja see tundus alguses natuke hirmus, sest raamat, mille valisin rääkis modernismist ja postmodernismist, ning oli pea 400 lk ning vahepeal tundus, et ega ma sellest eesti keeles ka aru ei saaks, aga kokkuvõttes läks hästi. (õnneks oli mul üks raamat veel, mida pidin tutvustama ja mis oli palju lihtsam, seega ei langenud kogu raskuskese ainult sellel "modernidad y postmodernidad" raamatule. Õpetaja ja õpilased olid veits üllatunud, et ma kaasaegse teema valisin, sest siin on rõhk rohkem klassikalisel kunstiteoorial, aga nagu ikka, ei viitsi mina seda põhja kogu aeg õppida, sest teada värk on see, et kaasaega, kui üldse jõuab, siis võetakse seda tihtilugu liiga vähe käsitluse alla, ja see ei meeldi mulle teps mitte.
Täna lähen Jeesuse juurde õhtust sööma (viimne õhtusöömaaeg. haha), lasen tal tõlkida mõned mitte-minu-sõnaraamatus-eksisteerivad sõnad selle lollaka politseiromaani kohta.

Yli-kool

Pühendusega vanavanematele

Ma ei tea miks, aga mulle tundub, et see semester, lisaks sellele, et see on ajalises mõttes pikem, on mul ka rohkem aineid, kuigi matemaatikat kasutades see nii ei ole. Kõik ained on suhteliselt pehmed ja pehmete ainetega tundub alati, et aeg venib nagu kaamli ila. Samas on paar ainet, mis mulle väga huvi pakuvad, nagu kunstiteeoria, kus oma hajameelsuse tõttu pidin õppejõudu osaliselt vahetama (hajameelus, kuna tegin tunniplaani nii, et eelmise õppejõu ajad kattuvad mu geograafia aine SIGS II-ga, ja osaliselt, kuna nüüd käin kahte õppejõudu kuulamas, kes annavad eri aegadel sama ainet). Uus kunstiteoreetik on mees (Powerpoindi presentatsioonidega) ja räägib väga selget ja ilusat hispaania keelt, tehes seda boonusena ka huvitavalt, ja noh, need powerpoindi pildid on abiks teema omandamisel. Võib öelda, et kunstiteeorias saan suhteliselt kõigest aru keelelises mõttes. Teistes ainetes on pahatihti mureks mu igipõline komme olla hajevil, surfata omas maailmas.

Aine, mis kannab pikka ja lohisevat nime: regionaalareng – territoriaalpoliitika ja planeerimine, on nimest hoolimata põnev. Seal on kolm õppejõudu (üks eriti aktiivne ja kena noorem mees) ning temaatika puudutab majanduse arengut, Euroopa Liitu ja loomulikult eelkõige regionaalarengut (kuna ma tahtsin väiksena saada pangadirektoriks (nõme), siis ilmselt on minus mingisugune doos majanduse ja riigi rahajaotamise poliitika vastu huvi).

Urbanistika kesk- ja uusaja linnadest on jällegi aeg-ajalt, nagu vanaaja urbanistika, hiina keel . Teine õppejõud annab ja kui alguses isegi sain aru, siis pärast renessanssi hankis seegi tarkpea raske keelekasutuse, võib-olla on asi liiga spetsiifilistes sõnades... ei tea. Teine urbanistikat puudutav aine on geograafia vallast ja käsitleb linnakeskkonda puudutavaid probleeme, eriti just linna looduskkeskonda, õhusaastet jmt. Eelnevaga võrreldes on sealne keelekasutus väga lihtne, aga nii pehme ja üldine, et peab kokku võtma sõnaga HÄMA. Midagi vast õpib, aga rohkem keelelises mõttes. Samas kohe tuleb eksam teooria peale ning seejärel keskendume ainult praktikale (lahendame, toome näiteid linnakeskkonda puudutavate konkreetsete probleemide kohta). Loodan, et häma asendub seega millegi konkreetsega. Lisaks on boonuseks väljasõidud antud aine raames. Jeei.

SIGS II arvutitega on hommikul kell 9, seega mul rähm alles silmas ja õppejõud laseb teha kogu aeg mingisuguseid harjutusi, kuid ei näita ette, kuidas neid teha (teooria küll eelneb, aga ma ei suuda seda 100% jälgida, + programm on inglise keeles, teooria hispaania keeles.. keeruline, aga vast saab hakkama), seega peab kogu aeg käega vehkima, mis on mulle vastukarva.

Hispaania keel on nagu ikka, ainult et nüüd olen ma kõgemal levelil (3) :D. Peame kuulama, kuidas õpetaja (mitte pahatahtlikult küll) ütleb vigasid kommenteerides, et seda õpitakse hispaania keele tasemel 1 või 2. Üldjoontes on huvitav, head õppematerjalid ja lõpuks saab õppida võõrkeelt õpitavas keeles, mitte emakeeles, mis on mõttetu. Uues töövihikus on kaks lehekülge pühendatud hispaania filmide loendile, mis on ülicool, nüüd saan huvipakkuvaid järjest tõmmata, ilma et peaks otsima netist, mis hispaania filmid üldse maailmas eksisteerivad. Euroopa kino – pöial püsti!!!!

PS viimase lause jätkuks: vaatasin eile ühe hispaania sõbraga filmi ülipaksust Harlemi tüdrukust „Precious“, kelle ema peksis ja ahistas teda vaimselt, isa seksuaalselt ning koolis oli ka kehvasti ning ausalt öeldes tahan pärast seda filmi veel vähem USA toodangut näha (film oli hästi tehtud, aga väga masendav ja kauge minu maailmast).