Il pleut il pleut, bergère...

Ma pean selle blogi nime ära muutma, sest mulle tundub, et ma ei viibi mitte Sevillas vaid Londonis, kui subkultuuride puudumine välja arvata. Siin on juba üle nädala sadanud ja kui vahpeal päike isegi piilub pilve tagant ja kütab ilma 20 kraadini, siis kümne minuti pärast hakkab jälle kallama. Sel aastal on ilmselt sademed "IN", sest nagu Eestit on õnnistatud erakordse lumekogusega, siis siin on see ekvivalentne sademetega. Paar tundi tagasi ostsin isegi vihmavaju, kaelkirjaku mustriga.
Vahepeal on alanud mu teine semester ülikoolis, siis veel käisin Cadizi tuntud karnevalil, ühe siinse semu Basilio (hollandi juurtega) sünnipäeval ja eile oli uute erasmuslate avapidu.
Kolm esimest päeva koolis olid jube väsitavad (eile isegi magasin raamatukogus!! pool tundi tunniajase pausi ajal), sest kool algab kell 9, aga ma olen hajunud kell 10 äkama, mitte 8 nagu hetkel. Hea meel on siiski sellest, et erinevalt sügissemestrist, tunnen end nüüd kindlamini ja tunnis saan ka peaaegu kõigest aru. Loogiline, kuid suur kergendus. Kõige paremini läks mul kunstiteooria eksam, ei ole väga loogiline, aga tore.
Cadizi karnevalist nüüd. See on teada-tuntud igaastane üitus, kuhu koguneb nii turiste kui ka pärismaalasi Hispaania eri osadest. Teine samalaande ja väljaspoolgi tuntud karneval toimub Tenerifel. Mina maskeerisin end piraadiks, kuna leidsin suhteliselt tervikliku varustuse 2€ eest (sinna kuulusid väike piraadimüts, silmaklapp, kuldraha, püstol, piraadimõõk, kõrvarõngas ja pealuuga amulett). Kohapeal selgus, et mul on päris palju kompanjone. Teised populaarsemad maskeeingud olid näiteks vaimulik, transvestiit, beebi, kanad jm sulelised, kass, indiaanlane jne, sõjamees jne .. Aga mis on oluline: peaaegu kõik olid maskeeritud! Ainuke häda oli see, et suhteliselt jahe oli, mida võimendas veel asjaolu, et Cadiz asub mere ääres. Enamiku ajast olime tänavatel, mis olid pilgeni rahvast täis. See vaatepilt, mis kella viie ajal hommikul tühjenevatel tänavatel avanes, oli uskumatu, meenutades prügimäge. Vahepeal põikasime ka paari suhteliselt tühja paari, kuhu olid kogunenud üksikud sooja otsivad pidulised. Rääkisin ühe kohaliku baari dj-ga teemal "Sevilla tähtsus väljaspool kohalikku tasandit", kuid me rääkisime teineteisest veits mööda, sest tema tasand oli maakond/riik, minu oma Euroopa/maailm. Aga jaurata on ikka tore. Näiteks üks 19a nolk segas mu teekonda bussi peale oma narriva tooni ja burksi hoidva käe vibutamisega: "ähää-ää mul on hamburger, sul ei ole," see oli suht naljakas, sest ma olin söönud ära kaks baguetti, nii et nälga ei tundnud ja õpetasin talle hoopis prantsusekeelse vanasõna: Il faut battre le fer pendant qu´il est chaud :D (on vaja taguda rauda, kui ta soe on), sest poiss oskas prantsuse keelt.
kardinalid vms avaldasid tungivat soovi piraadiga pilti teha:

enne pidu harjutasis vehklemisvõtteid, kui neid cowboyde peal praktiseerida püüdsin, läks mõõk katki (hiina kvaliteetkaup):külma käest rannapostri alla:
Sevillas:
Cadizis:

räpases Cadizis:

Basilio sünnipäevapidu, kes on üks mu hispaania semudest, toimus üks päev enne karnevali ja sinna me läksime Juliaga (teised korterikaaslasedläksid varem) läbi vihma, üks vihmavai kahepeale. Harukordne oli koosviibimise juures see, et pidu algas kell 13 päeval, mis siinkandis (ja ega Eestiski) pole kombeks, kuid poisid kartsid naabrite pärast:D Héctor, kes on suur paella kokkaja alati, valmistas liha paella (sellest jäime Juliaga tema eksami ja hilinemise pärast ilma) ja mereandide oma, mis oli ütlemata rikkalik, kuna mereandidega ei oldud koonerdatud ja maitse oli väga väga hea. Sel päeval sain palju tasuta (st passiivselt) suitsetada, sest nagu ma vist olen maininud, hispaanlsed on korstnad. Aga lahe on see, et kui kellelgi juhtub olema mõni erilisem tubakas, siis keeratakse sellest suits, mille mahve jagatakse geograafilise mängu abil: suitsuhoidja ütleb ühe riigi, mille pealinna ta peab teadma, ja see, kes esimesena vastust teab, saab suitsu. Kuigi mäng oli minu jaoks intrigeeriv, jäin siiski passiivseks suitsetajaks.

Basi õige sünnipäev (nädal enne kirjeldatud pidu); pilt "juuksevärvi ja jumestuskreemi reklaam ehk millist tooni eelistad Sina" (vasakult paremale tumenev):


mina koos Estebani ja Héctoriga, Basilio korterikaaslased,

Pa-pa-paella:
Ja lõpetuseks natukene eilsest. Kuna enamik sakslasi hakkab lahkuma, siis läksime kahe sakslase koterisse eile, et tähistada paai inimese peatset äraminekut. Väikesesse korterisse kogunes hunnik sakslasi, hunnik hispaanlasi ja kaks tulnukat - mina ja üks uus itaalia poiss, kes jääb siia lühikeseks ajaks, et keelt õppida. Kuigi ta enne ei olnud eriti hispaania keelt õppinud, suutis ta end suhteliselt hästi väljendada. Itaalia keel ja hispaania keel on vist ikka suht suht sarnased, seetüttu ei pea italjanod vaeva nägema ja paljud väljendavad end mingisuguses vahepealses hispaalia keeles:D Hiljem läksime Caramelo baari, mis oli puupüsti rahvast täis, kuna järjekordne hord erasmuslasi oli linna saabunud ja nende auks see üritus toimuski. Itaallane - Stef(ph)ano vms oli väga gracioso (naljakas, valmistas lõbu), sest mitmed pidulised vist hakkasid temaga suhtlema, kuigi ta neid varem ei olnud kohanud. Siis ta ütles mulle: "Mul pole õrna aimugi, kes need on, aga ilmselt olen ma nii nägus, et kõik tahavad minuga suhelda" :´D See oli öeldnud siiralt ja irooniaga samal ajal. Üldiselt on itaallased, keda siin kohanud olen, täitsa toedad, kuigi mul on nende suhtes eelavamus. Samas ei tunne ma neid nii arvukalt, et saaks üldistusi teha.

PS1: kui märkate siin või edaspidi kusagil "r" tähe puudumisi (lisaks mu tavapärasele düsgraafiale), siis teadmiseks: see klahv on mul miskipärast natuke halvatud.

PS2: Novembrist pärinev pilt, Julia sünnipäev. Mul on populaarne geelisoeng klubi tarvis tehtud.

.. ehk tegelikult siis jalakäia saatus, kellel ei ole vihmavaju.

Córdoba ja teisipäev Torre del Oro juures

Eile hommikul võtsin kell 8 jalad alla, et jõuda 9 rongi peale ja teha endale ekskursioon Córdobasse. Oluline oli jõuda just kell 9, kuna rongipilet maksis sellele 9€, teistel aegadel oli poole kallim. Kui rongijaama jõudsin, siis oli esimene mure see, et raha automaadist raha välja võtta, sest ma kartsin, et ei saa kaardiga maksta. Olukord osutus hoopis vastupidiseks: ma ei saanud mitte kuidagi automaadist raha kätte, kuid kassas, 7 min enne rongi väljumist sain pileti eest kenasti kaardiga makstud. Automaat lihtsalt ei väljastanud mitte midagi, hea, et kaardi vähemalt tagasi sain.

Córoba rongijaamas unustasin linnakaardi muidugi võtta ja kui bussi peale läksin, et kesklinna sõita, siis polnud aimugi, kus maha minna. Eeldasin, et sõit kestab kauem, kuid lühikese aja pärast nägin noolt „centro“ selles suunas näitavat, kust just olin tulnud. 300 000 elanikuga Córdoba ei olnudki nii suur või nii kaugel rongijaamast, kui alguses arvasin.

Linn (pean siiski rääkima rohkem kesklinna seisukohalt lähtudes) mulle meeldis. Keskosa iseloomustasid kitsad tänavad ja juudi kvartal (Córdoba slogan on „kolme kultuuri kohtumispaik: judais, islam, kristlus) ning hea oli see, et need ei olnud nii turistikad nagu Sevilla vanalinnas. Turismil on muidugi oluline osakaal Córdobas, kuulub linn ka UNESCO maailmapärandi nimistusse, kuid kas tulenevalt hooajast või millestki muust, sain rahulikult tänavatel patseerida ilma, et turistid mul jalus oleksid (egoistlik turist nagu ma olen). Veel üks tunnusjoon linna üldpildis, mis mulle väga meeldis, oli see, et tänavad olid mitmetasandilised ja väikesed trepid ning astangud viisid aeg-ajalt alla- ja ülespoole. Linna läbib sama jõgi mis Sevillatki – Guadalquivir, ning osalt ka seetõttu laskub maapind jõe poole minnes, teisalt põhjas algab mägisem ala, mistõttu Córdoba jääb eri maastikuvormide alale. Tore oli see, et igale poole, kuhu minna tahtsin, jõudsin kerge vaevaga, vahel ilma kaarti vaatamatagi. See on hea märk, näitab, et linn on loogiline ja teed viivad sinna, kuhu vaja.

Peamine vaatamisväärsus, kuhu vist iga turist seal linnas läheb, on Córdoba mesquita, jällegi ehitis, mida mõjutanud ja kujundanud eri kultuurid. Ehitus algas 8 sajandil ja mošee ehitati selle koha peale, kus enne oli olnud visgootide kirik. Rekonkista järel muudeti see aga gooti kirikuks.

(PS: mul said juba lõuna ajal fotokal patareid tühjaks ja st kesine pildivalik)

mesquita:

wtf: kui muidu olid seintel ikka barokkmaalid, manerism jmt, siis ühes kohas rippus kaasaegne Ema Teresa:

veel käisin kaunite kunstide muuseumis ning Real Alcazaris (n-ö kuningate residents), mis mõlemad olid minu suureks õnneks kolmapäeval tasuta, hea vedamine seega päevaga :D Võrreldes Sevilla Real Alcazariga, oli Córdoba oma tunduvalt väiksem ja igavam: sai külastada torni, et panoraami kaeda, sees olid mõned rooma-aegsed mosaiigid ja väljas kena pargike, kuid that's it. Rohkem ma muuseumides käia ei jaksanud/tahtnud, ühe päeva kohta küll. Nägin veel rooma templi varemeid, mis asusid keset vanalinna ja olid aiaga piiratud (nüüd pole vaja Ateena akropolile ka minna :D) ning ülejäänud aja veetsin linna tänavaid uudistades. Arhitektuurilises mõttes olid hooned Sevillaga sarnased, kuid siiski mõjus linn kuidagi „puhtamalt“ ja värskendavana, sest inimesi oli tänavael parasjagu, mitte nii paljukui siin. Samas pani imestama laste rohkus. Minu arust oli iga nurga peal mõni kool ja lõuna ajal oli nende ees hunnik lärmavaid jõnglasi. Parkidesse oli installeeritud rohkelt mänguväljakuid.

Kui kohalikku kohvikusse kohvi jooma läksin (seda oli mul väga vaja, sest ööund oli nii 6 tunni jagu), siis seisin kohaliku kombe kohasel leti ääres ja samal ajal, kui baarionu jooki mulle serveeris läksid ta silmas suureks ning järgnes tore kompliment: „ooi kui ilus kell sul on! Suur, kuid väga ilus, tavaliselt mulle suured kellad ei meeldi, see aga küll, kas see on päris ... D-i-e-sel“ Kõrvalolev naine noogutas kaasa: „Jaa mulle väga meeldivad suured kellad“ No vot siis :D

Córdoba prügikastid, palju ilusamad kui Sevillas!

Teisipäeval läksime kambaga Kuldse Torni juurde jõe ääres, kus pidi toimuma ühe sakslase Lucase ärasaatmis -„boteillón“ ja lisaks oli samal ajal seal ka uute erasmuslaste kogunemine määratud. Kui alguses olime seal neli erasmuslast ja neli hispaanlast, siis lõpuks oli päris palju rahvast juba ja ma rääkisin isegi kahe leedukaga ning esiemest korda elus ka kahe ameeriklasega. Mõlemad tundusid toredad, aga üks oli selline tüüpiline kõva aktsendiga ja keep-smailinguga :D aga vähemalt nad tulid siia keelt õppima, mis on tore. Kirusime ameerika evangeliste ja sain teada, et ameerikas on vein palju kallim kui siin ja importvein on odavam kui nende oma toodang. Ja muide, see keep-smailing tüdruk on õppinud hiina keelt. Ei tea, kas eurooplastel tuleks siit midagi karta:D:D:D