Killukesed

Olen elanud Sevillas nüüdseks 2,5 kuud ja tunnen end täiesti koduselt, kuigi fenomenaalne oli minu jaoks sarnane tunne, mis valdas mind lennujaama bussist välja astudes ja hosteli poole kõndides: puudus ärevus või võõrastus. Pühendan selle (kohustusliku) sissekande oma Sevilla elu detailide fragmentaalsele kirjeldamisele, nii palju, kui meelde tuleb. Seetõttu võib tekst natuke kaootiline tulla:)
Kõigepealt igapäeva moodustavad põhimärksõnad: ilm, ülikool, kodu. Ilm on siin nii etteaimatav ja rutiine, et teda ei pane tähelegi, ja nii peabki olema, et ilm on teisejärguline. Vihma on sadanud minu siinoleku aja jooksul 2-3 korda ja kuigi nüüd on juba jahedam, saab jakiga/jopega hakkama, päeval võib isegi palav hakata. Hommikul 10 min enne loengu algust peahoone poole sammudes olen ikka ja jälle jumalat tänanud, et leidsin korteri, millele kõik on enam-vähem käe-jala juures. Oluline väärtus minu jaoks! Pealegi on meie välisukse kõrval koridoris vanaaegne maailmakaart, mis oli naljaga pooleks öeldes üks põhjusi, miks ma siia elama tulin (usun märkidesse). Inimesed, kellega elan, on ka väga sümpaatsed, ei väsi kordamast. Julial tuleb 21 nov sünnipäev. Ostsin talle Turroni mixi (turròn on hispaanlaste rahvuslik jõulumaiustus, mille põhikomponent on mandel) ja plaanis on teha juustukook. Kuna meil vist aga puudub koogivorm, siis tuleb appi Nigella küpsetamata juustukaka: http://www.toidutare.ee/retsept.php?id=8331 :D
Eile oli turismigeograafias väljasõit. Käisime Huelva lähedal karjäärides ja kaevandusmuuseumis. Sain turismirongiga sõita12 km ja vaadata võimsaid inimtekkelisi maastikke, mis ületavad meie Kirde-Eesti omi mitmekordselt. JA rongiga – nagu eriti mugav!! Üks hispaanlane rääkis mulle seal ,et Sevilla linnarattad on kõigest 2-3 a vanad ja enne oli siin liikluses metsik autode üleküllastumine tipptundidel). Praegu ei tundu mulle, et metsikult autosid oleks. Nädalavahetusel on hoopis vähe. Sõin esimest korda elu tuunikala mitte konserveeritult, vaid küpsetatult (ma arvan ,et esimest korda, kuid täiesti kindel ei ole) ja kõrvale lürpisin 20kroonist veini, mida camarero (kelner) ei mõõtnud mulle mensuuriga, vaid kallas suurde veiniklaasi ikka mõnuga. Ja need oliivid (tüüp-suured), mida üks tšehhi tüdruk käis palumas ja mis olid tasuta, isssssand kui hästi need maitsesid, polnudki nagu oliivi maitsega, tšehhi tüdruk nuuskis neid ja leidis, et lõhnavad nagu hobune :D Kodus avastasin ühe laheda kombinatsiooni: oliiv+ananass, maitseb hullult hästi imo. Ja toidu jutu lõpetuseks, ostsin mingisuguse imevilja http://en.wikipedia.org/wiki/Cherimoya mida eestis pole näinud, vb on, aga mina pole kohanud. Tahab olla puuvili, pärit Lõuna-Ameerikast ja wikipedia sõnul on tüüpiline maitse banaani ja ananassiga võrreldav???:D
Leidsin uue sõbra, kelle nimi on nii cliché, et ajab turtsuma: Pedro. Teine hispaanialik cliché on see, kuidas ta hilineb: 15 ja 30 min on tema puhul normaalne. Positiivne on see, et ta on kohalik ja seega olen saanud paari kohalikku ja väga audentset baari külastada. Üks oli pika ajalooga, mega kitsas, seinad täis baariga seonduvaid ajaloolisi fotosid, 0 tooli, inimesed istusid väljas, kitsa tänava äärekividel või pingil, paar tüüpi tegid sooja hõõguva söe abil, koerad nuuskisid oma peremeeste läheduses. Teine oli väikese lavaga, kus, nagu ma aru sain, toimuvad aeg-ajalt etendused. Tol õhtul etendust ei olnud, kuid see ei takistanud kolmel baaridaamil inimeste ja laudade vahel näitemängu pidamist.
Ühes varasemas sissekandes kirjutasin, et vintage mood siin IN ei ole, aga nagu tavaks, armastab saatus vingerpusse mängida ja „erand kinnitab reeglit“ niisamuti. Nüüd on minu kõrvalmajas, 2 m välisuksest Humana kauplus ja inimesi seal ikka käib. Milline saatuseiroonia.
Segunda mano pusa talveks: