Täna öösel, orienteeruvalt pool kolm, toimus mu elus murranguline sündmus - elu esimene maavärin. Olin voodis ja kuulasin ipodi, kui äkki tundsin, et voodi liigub, vaatasin lampi ja see ka kõikus laes. Esimene mõte oli, et naabrid teevad midagi "kahtlast" või vähem kahtlast. Aga siis sain aru, et toimumas on ikka ehtne väike maavärinake. Läksin koridori, et elevust korterikaaslastega jagada (ainult Julia, meie unine sakslane, magas maavärina maha). Teised olid natuke ehmunud, mina jube rõõmus, sest Hispaanias üldiselt ei tohiks selliseid eluohtlikke maavärinaid olla. Terrremotooooooooooooo (maavärin hisp k)
Nüüd on alla 24 tuni jäänud lennukisse astumiseni ja jõuluks koju saabumiseni. Loodan, et temperatuur Eestis ülespoole suvatseb minna, niigi mul nina tatine.
Lähen täna kas mingisugust üliõpilaste kontserti kuulama kirikusse v mingisugust naljakat monoloo-etendust vaatama baari, v mõlemat. ei tea. aga kuidagi peab seda selle aasta viimast päeva siin tähistama.
Varsti näeb siis..
neljapäev, 17. detsember 2009
laupäev, 12. detsember 2009
!KONTSERT!!
Olen end äkitselt leidnud kahe päeva jooksul muusika seest. Ja vahva on olnud.
Kolmapäeval sain Pedrolt kutse FunClubi, mis asub Alamedas, kesklinna hipilikumas osas. FunClub oli väga cool, seintel aegumatute artistide plaadikaantest pildid + joonistused neist endist (Lou Reed, Patti Smith, Jim Morrisson..). Sissepääs oli millegipärast tasuta, kuigi tegu oli hispaania täiesti arvestatava popbändiga Pereza, kelle piletihinnad on tavaliselt 30 € ja nii. Pereza ei ole kindlasti see bänd, mida iga päev kuulaksin, aga kontserdil oli ok, sest heli oli hea ja laulja oskas laulda ja see oli mu esimene kontsert siin. Kontserdile minek oli ka täiesti eksprompt. Kõndisin kell 19:55 Maria Luisa pargis hispaania keelest koju, kui sain Pedrolt kõne, et meie kohtumine, mis algselt pidi olema 22 ajal, on nüüd hoopis 20:30, et minna kontserdile. Ma olin vägagi nõus, kuigi arvasin, et tüüp jõuab nagunii 21 alles mu ukse alla. Aga oh ei, täiesti õigeaegselt sai pärale, kuid siis selgus, et oma sõbraga, kes töötab FunClubis, pidi ta niisamuti kohtuma kell 20:30, mis selgitab asja. Ühesõnaga meil oli kiire. Kohale jõudes kohtusin Pedro kahe sõbraga.
Kummaline on see, et kuigi ma Perezat ei teadnud, oli mul siiski üks nende lugu ipodis, kuna Julia oli selle mulle andnud hunniku teiste hispaaniakeelsete lugudega. Ja veel meenus mulle järgmisel päeval, et olin näinud kunagi linnas nende plakatit ja nime meelde jätnud (mis küll kontserdi hetkeks oli ammu ununenud) ja siis youtubest kuulanud, kuid ei meeldinud (pop/rock).
Pedroga on lõbus + ta parandab mind ja seega ka keeleliselt kasulik (ta on ise Berliinis Erasmusega olnud ja ilmselt mõistab mind paremini kui teised, kes pole). Aga tüüp sõidab järgmine aasta praktikale Austrassia v Slovakkisse, nii et kahju. + sai uudise, et tal on võimalik teha doktorit (IT või sellega seonduva ala, täpselt ei tea) Indias, mis on kuulus oma IT meeste ja koolide poolest. See oleks alles kogemus. Samuti sain Pedrol plaadi tema bändi lugudega. Plaat mulle isegi meeldib, kuigi on hip-hop, aga meeldib, ja hispaania keeles! Hip-hop on hisp keeles peaks kasulik ka olema :D:DD:
Teine kontsert, kus käisin oma pere ja muude loomadega (José, Maria José ja Ana sõbrad, kellega viimasel ajal päris palju koos oldud), toimus samuti Alamedas, kuid väljas, ja oli Amnestia auks, kõikidele inimiõguste puudumise tõttu kannatavtele inimestele. Kontserdil esines kaks gruppi (Fügo ja Ghetto en Botas), mulle tundus, et mõlemad ska mõjutustega + G.enB. Oli folgi touchiga. Ja mõlemad väga hoogsate tantusliste rütmidega, nii et lõbu laialt. Rahvas oli ka väga meeleolukas, tantsisid lava ees seda üksteise nügimise tantsu ning kõigil oli tuju laes. See oli tõsiselt vahva. Pärast läksime ühte baari nimega Anima (vms), mille omanik on austerlane ja kus pidavat ainukses kohana (mida ma hästi ei taha uskuda, kuid võimalik) pakutama hõõgsi. Võtsime ühe kannu, sest hispaanlased tahtsid hirmsasti teada saada, kuidas maitseb soe vein, mida me Juliaga kiitnud oleme. Hea oli, aga oleks võinud soojem olla, arvestades seda, et tehti päris kaua. Jõudsime juba mikrolaine ahju nalju teha. Loodan, et seda siiski seal ei soojendatud (siin on mikro köögis üpris populaarne, mulle tundub). Baar ise oli juugendliku touchiga (vb seetõttu, et austria omanik), seintel juugendlikud pildid, pool-fotod poolpaljastest naistest. Baaris oli mitu „tuba“ / ruumi + väike sisehoov.
PS!
Siin on moes üks väga kummaline juukselõikus, mis domineerib noorte seas ikka väga tugevalt: pea pealt on lühike, kaela juurest algab pikem osa, pmts mullet + mingid patsid, mis veel omakorda kuskil välja kasvavad. Alguses arvasin, et see Alameda hipide teema, kuid Ana ütles, et see lihtsalt noorte teema (Granadas, ülikoolilinnas, oli ka palju näha).
kolmapäev, 2. detsember 2009
Tatine
Nali läbi, Sevillas algas sügis. Isiklikult panen selle Erki süüks, kes mulle eelmisel teisipäeval külla tuli ja vihma kaasa tõi. Me ei lasknud end sellest siiski heidutada ja ignoreerisime jahedust ning hiljem ka niiskust, mille tagajärjed ei lasknud end kaua oodata: saime igasugu tõvesid külge, vahepeal oli selline naer läbi pisarate (päriselt ei nutnud siiski). Kirjeldan kõigepealt toredaid seikasid, hetki, mis lõpuks ikkagi mällu sööbivad (halb ununeb ruttu).
Enne mainisin, et ei Erki ega mina jäänud haigusest puutumata, well, saaga jätkus. Kõige tipuks saime veel silmapõletiku ka. Mina esimesena ja samal ööl ka Erki, kuna see on väga nakkav. Hommikul helistasin kohe Mariale, kuna tal on väga kodus selle haigusega, et küsida instruktsioone ravi osas. Siis tõttasin apteeki, käes paber hispaania keelde tõlgitud sõnadega „valuvaigisti“ (analgénico), „kõrvapõletik“ (otitis) (selle hankis Erki), „silmapõletik“ (conjuntivitis) + ise teadsin sõna „köha“ (tós). Üks klient irnus, kui neid apteekrile ette veerisin. Üks hea aspekt selle kõige juure siiski on: mul võib seda sõnavara hispaania keele eksamil vaja minna:))))
Real Alcazar Sevillas:
Räägin koolist ka (emale ja sugulastele): eksamid on kõik jaanuari lõpus (turismigeograafia minu sünnipäeval, hispaania keel 26. jaanuaril – ehk siis palju õnne mulle, seda korvab vaid teadmine, et 28. jaanuar on siin vaba – mingi püha). Hetkel saan punkte vaid SIGsis ehk GISis ja kuna mul on õnne kooliasjades, valisin kogemata hea grupi endale, kes mõistab asja + ma ise mõistan ka enam-vähem + meil on konkursid, kus õppejõud viskab täringut, mille nr vastab ühele grupiliikmele, ja sellega on mul ka vedanud (olen pidanud lahendama lihtsaid ül:))) ja st juba mõned head punktid käes.
värviline Sevilla jõeäär:
PS: ma ei saa aru Sevilla temperatuurist. Täna näitas termomeeter 19, aga mul oli tagi + pusa, samas kui mõnel teisel päeval võib 19 kraadi olla hoopis teistsugune. Siin oleks termomeeter justkui kinni kiilunud.
Käisime Granadas, et Alhambra kompleks üle kaeda (viimane musulmanide tugipunkt Hispaanias, mis vallutati tagasi 1492), et Hispaania maastikku imetleda, et linna näha, et mu hispaania keele õpetaja Eve juures ööbida, kes andis panuse mu keele arengusse TÜ-s eelmisel kevadsemestril ja teeb seal hetkel teist magistrigraadi (kuigi on väga noor!).
Eve kodus Granadas, laual chorizo ehk vorst, kuid parem kui vorst, sest vorsti ma ei söö, aga seda võin süüa
Tegelikult ei plaaninud me üldse algselt Granada külastust, vaid Marokot hoopiski, kuid saatus ei olnud nõus. We Love Spain korraldab IGA nädalavahetus sinna giiditud reise, kuid just SEE n-v jäi reis ära, kuna musulmanidel lõppes ramadan ja selle auks nülgisid, veristasid nad lambaid nii hoolsalt, et tänavad kattusid verega ja lammaste peadega ninf reisifirma kartis, et vaatepilt võiks turiste (eelkõige nõrganärvilisi ameeriklasi) hirmutada. Ma oleks just seda näha tahtnud, hiiglama lahe ju. Nuuks nuuks. Granada idee teostus ka viimasel hetkel pärast mõningaid kahtlusi. Nimelt oli mul selleks ajaks juba külmetus hangitud, kuid paratsetamool (ma ei tea, kuidas kirjutatakse, pole eriline rohuvõtja) ja mingisugune salv võtsid palaviku ära, ning haiguse kiuste asusime teele. Granadas oli vaid 11 kraadi (Sevillas eelmisel päeval 20) ja Erkigi keha märkas seda ja külmetus. Lõpuks olime mõlemad sutsu tõbised, kuid midagi väga hullu veel siiski ei olnud. Trampisime linnatänavatel ja imetlesime mägise Granada superilusaid vaateid, jalutasime mäenõlval mööda käänulist tänavat, mida ääristasid valged majad, kuid kokkuvõttes otsustasime, et meile mõlemale meeldib siiski rohkem Sevilla, kuna Granada oli kohati liiga närviline, igavama planeeringuga + kitsam. Samas on seal rohkem noortekultuuri, kuna tegu on ülikoolilinnaga ja samuti pidavat olema ka rohkem varieeruvust baaride ja muusika koha pealt.
Granada view:
Alhabrasse läksime kohe esimesena, kui turismiinfopunkt leitud, linnakaart olemas, hommikukohv ja hispaania coldrex joodud, kuna kartsime, et kõik kohad sinna on reserveeritud. Eelmisel õhtul nimelt selgus, et Alhambra on nii turistikas koht, et iga päev on kindel külastajate arv, kes sisse pääseb ja iga külastaja saab oma kellaaja. Meil hullupööra vedas, sest kui kell 14:00 väravate taha jõudsime, ei olnud üldse saba ja piletid saime ka kohe + oma kellaaja. Väga huvitav oli ja sai palju ringi käia, vaadata linna eri külgedest, istuda palmi all, imetleda islami arhitektuuri, turnida mööda treppe, jalutada aias, aga Sevilla Real Alcazar on tegelikult sama ilus, kui mitte ilusam. Alhabra boonus on just asukoht kõrgel künka otsas. Õhtul sõime kooki ja jõime colacaod (kako!, mitte tellida hot chocolate'i kakao pähe) Fùtbol Cafes, mille nimi hirmsasti nalja tegi ja kust sai hoopis tennist jälgida.
Alhabras, kunstimuuseumi hoovis, Erki tegi Vitruviuse kirjeldatud, daVinci joonistatud meest:
Alhambra:
Sevillas jälitas Erkit narko-feissi needus. (Tartus on talle korduvalt pakutud kanepit, seetõttu arvan, et tal on narko-feiss, kuigi tegelikult on ta tubli ja ei tarbi seda kraami). Nimelt läksime üks hommik (või noh lõuna Eesti mõistes) hommikust sööma Maria Luisa parki, kus istusime ühe paviljoni alla ja hakkasime saiamääret peale laduma, kui üks hipi-keskealine kleenuke mees meiega ühines, ainult et tema hommikusöögiks oli marihuaana ja kokaiin. Kuna laenasime talle oma nuga, pakkus meilegi. Keeldusime viisakalt. Teine juhus oli Alamedas (Sevilla kesklinnas asuv alternatiivsemat sorti kvartal), kus tuli isu juua Torrese punast veini. Vabu pinke oli küllaga, aga jällegi ühineti meiega. Vb oli see kamba „SEE“ pink. Ja jällegi pakuti meile marihuaanat. Keeldusime viisakalt. Selle veiniga oli ka nali: avajat polnud ja leitasime päris hea lahenduse. Meil oli kruvi ja käärid, võtme abil sai kruvi korgi sisse ja kääridega tõmbasime välja:D Kuna tegu oli vägagi avaliku kohaga ja siin kehtib samuti keeld avalikus kohas joomisele, jälgisime ka politseid. Siiski sõitis üks meist mööda motikaga (vahe oli u meeter) JA ei teinud väljagi!!! Hispaania on cool. Ilmselt ignoreeriti, kuna oli päev, kuna me ei laamendanud, vaid tarbisime kultuurselt.. või mõnel muul põhjusel...
Eve kodus Granadas, laual chorizo ehk vorst, kuid parem kui vorst, sest vorsti ma ei söö, aga seda võin süüa
Tegelikult ei plaaninud me üldse algselt Granada külastust, vaid Marokot hoopiski, kuid saatus ei olnud nõus. We Love Spain korraldab IGA nädalavahetus sinna giiditud reise, kuid just SEE n-v jäi reis ära, kuna musulmanidel lõppes ramadan ja selle auks nülgisid, veristasid nad lambaid nii hoolsalt, et tänavad kattusid verega ja lammaste peadega ninf reisifirma kartis, et vaatepilt võiks turiste (eelkõige nõrganärvilisi ameeriklasi) hirmutada. Ma oleks just seda näha tahtnud, hiiglama lahe ju. Nuuks nuuks. Granada idee teostus ka viimasel hetkel pärast mõningaid kahtlusi. Nimelt oli mul selleks ajaks juba külmetus hangitud, kuid paratsetamool (ma ei tea, kuidas kirjutatakse, pole eriline rohuvõtja) ja mingisugune salv võtsid palaviku ära, ning haiguse kiuste asusime teele. Granadas oli vaid 11 kraadi (Sevillas eelmisel päeval 20) ja Erkigi keha märkas seda ja külmetus. Lõpuks olime mõlemad sutsu tõbised, kuid midagi väga hullu veel siiski ei olnud. Trampisime linnatänavatel ja imetlesime mägise Granada superilusaid vaateid, jalutasime mäenõlval mööda käänulist tänavat, mida ääristasid valged majad, kuid kokkuvõttes otsustasime, et meile mõlemale meeldib siiski rohkem Sevilla, kuna Granada oli kohati liiga närviline, igavama planeeringuga + kitsam. Samas on seal rohkem noortekultuuri, kuna tegu on ülikoolilinnaga ja samuti pidavat olema ka rohkem varieeruvust baaride ja muusika koha pealt.
Granada view:
Alhabrasse läksime kohe esimesena, kui turismiinfopunkt leitud, linnakaart olemas, hommikukohv ja hispaania coldrex joodud, kuna kartsime, et kõik kohad sinna on reserveeritud. Eelmisel õhtul nimelt selgus, et Alhambra on nii turistikas koht, et iga päev on kindel külastajate arv, kes sisse pääseb ja iga külastaja saab oma kellaaja. Meil hullupööra vedas, sest kui kell 14:00 väravate taha jõudsime, ei olnud üldse saba ja piletid saime ka kohe + oma kellaaja. Väga huvitav oli ja sai palju ringi käia, vaadata linna eri külgedest, istuda palmi all, imetleda islami arhitektuuri, turnida mööda treppe, jalutada aias, aga Sevilla Real Alcazar on tegelikult sama ilus, kui mitte ilusam. Alhabra boonus on just asukoht kõrgel künka otsas. Õhtul sõime kooki ja jõime colacaod (kako!, mitte tellida hot chocolate'i kakao pähe) Fùtbol Cafes, mille nimi hirmsasti nalja tegi ja kust sai hoopis tennist jälgida.
Alhabras, kunstimuuseumi hoovis, Erki tegi Vitruviuse kirjeldatud, daVinci joonistatud meest:
Alhambra:
Sevillas jälitas Erkit narko-feissi needus. (Tartus on talle korduvalt pakutud kanepit, seetõttu arvan, et tal on narko-feiss, kuigi tegelikult on ta tubli ja ei tarbi seda kraami). Nimelt läksime üks hommik (või noh lõuna Eesti mõistes) hommikust sööma Maria Luisa parki, kus istusime ühe paviljoni alla ja hakkasime saiamääret peale laduma, kui üks hipi-keskealine kleenuke mees meiega ühines, ainult et tema hommikusöögiks oli marihuaana ja kokaiin. Kuna laenasime talle oma nuga, pakkus meilegi. Keeldusime viisakalt. Teine juhus oli Alamedas (Sevilla kesklinnas asuv alternatiivsemat sorti kvartal), kus tuli isu juua Torrese punast veini. Vabu pinke oli küllaga, aga jällegi ühineti meiega. Vb oli see kamba „SEE“ pink. Ja jällegi pakuti meile marihuaanat. Keeldusime viisakalt. Selle veiniga oli ka nali: avajat polnud ja leitasime päris hea lahenduse. Meil oli kruvi ja käärid, võtme abil sai kruvi korgi sisse ja kääridega tõmbasime välja:D Kuna tegu oli vägagi avaliku kohaga ja siin kehtib samuti keeld avalikus kohas joomisele, jälgisime ka politseid. Siiski sõitis üks meist mööda motikaga (vahe oli u meeter) JA ei teinud väljagi!!! Hispaania on cool. Ilmselt ignoreeriti, kuna oli päev, kuna me ei laamendanud, vaid tarbisime kultuurselt.. või mõnel muul põhjusel...
Enne mainisin, et ei Erki ega mina jäänud haigusest puutumata, well, saaga jätkus. Kõige tipuks saime veel silmapõletiku ka. Mina esimesena ja samal ööl ka Erki, kuna see on väga nakkav. Hommikul helistasin kohe Mariale, kuna tal on väga kodus selle haigusega, et küsida instruktsioone ravi osas. Siis tõttasin apteeki, käes paber hispaania keelde tõlgitud sõnadega „valuvaigisti“ (analgénico), „kõrvapõletik“ (otitis) (selle hankis Erki), „silmapõletik“ (conjuntivitis) + ise teadsin sõna „köha“ (tós). Üks klient irnus, kui neid apteekrile ette veerisin. Üks hea aspekt selle kõige juure siiski on: mul võib seda sõnavara hispaania keele eksamil vaja minna:))))
Real Alcazar Sevillas:
Räägin koolist ka (emale ja sugulastele): eksamid on kõik jaanuari lõpus (turismigeograafia minu sünnipäeval, hispaania keel 26. jaanuaril – ehk siis palju õnne mulle, seda korvab vaid teadmine, et 28. jaanuar on siin vaba – mingi püha). Hetkel saan punkte vaid SIGsis ehk GISis ja kuna mul on õnne kooliasjades, valisin kogemata hea grupi endale, kes mõistab asja + ma ise mõistan ka enam-vähem + meil on konkursid, kus õppejõud viskab täringut, mille nr vastab ühele grupiliikmele, ja sellega on mul ka vedanud (olen pidanud lahendama lihtsaid ül:))) ja st juba mõned head punktid käes.
värviline Sevilla jõeäär:
PS: ma ei saa aru Sevilla temperatuurist. Täna näitas termomeeter 19, aga mul oli tagi + pusa, samas kui mõnel teisel päeval võib 19 kraadi olla hoopis teistsugune. Siin oleks termomeeter justkui kinni kiilunud.
laupäev, 14. november 2009
Killukesed
Olen elanud Sevillas nüüdseks 2,5 kuud ja tunnen end täiesti koduselt, kuigi fenomenaalne oli minu jaoks sarnane tunne, mis valdas mind lennujaama bussist välja astudes ja hosteli poole kõndides: puudus ärevus või võõrastus. Pühendan selle (kohustusliku) sissekande oma Sevilla elu detailide fragmentaalsele kirjeldamisele, nii palju, kui meelde tuleb. Seetõttu võib tekst natuke kaootiline tulla:)
Kõigepealt igapäeva moodustavad põhimärksõnad: ilm, ülikool, kodu. Ilm on siin nii etteaimatav ja rutiine, et teda ei pane tähelegi, ja nii peabki olema, et ilm on teisejärguline. Vihma on sadanud minu siinoleku aja jooksul 2-3 korda ja kuigi nüüd on juba jahedam, saab jakiga/jopega hakkama, päeval võib isegi palav hakata. Hommikul 10 min enne loengu algust peahoone poole sammudes olen ikka ja jälle jumalat tänanud, et leidsin korteri, millele kõik on enam-vähem käe-jala juures. Oluline väärtus minu jaoks! Pealegi on meie välisukse kõrval koridoris vanaaegne maailmakaart, mis oli naljaga pooleks öeldes üks põhjusi, miks ma siia elama tulin (usun märkidesse). Inimesed, kellega elan, on ka väga sümpaatsed, ei väsi kordamast. Julial tuleb 21 nov sünnipäev. Ostsin talle Turroni mixi (turròn on hispaanlaste rahvuslik jõulumaiustus, mille põhikomponent on mandel) ja plaanis on teha juustukook. Kuna meil vist aga puudub koogivorm, siis tuleb appi Nigella küpsetamata juustukaka: http://www.toidutare.ee/retsept.php?id=8331 :D
Eile oli turismigeograafias väljasõit. Käisime Huelva lähedal karjäärides ja kaevandusmuuseumis. Sain turismirongiga sõita12 km ja vaadata võimsaid inimtekkelisi maastikke, mis ületavad meie Kirde-Eesti omi mitmekordselt. JA rongiga – nagu eriti mugav!! Üks hispaanlane rääkis mulle seal ,et Sevilla linnarattad on kõigest 2-3 a vanad ja enne oli siin liikluses metsik autode üleküllastumine tipptundidel). Praegu ei tundu mulle, et metsikult autosid oleks. Nädalavahetusel on hoopis vähe. Sõin esimest korda elu tuunikala mitte konserveeritult, vaid küpsetatult (ma arvan ,et esimest korda, kuid täiesti kindel ei ole) ja kõrvale lürpisin 20kroonist veini, mida camarero (kelner) ei mõõtnud mulle mensuuriga, vaid kallas suurde veiniklaasi ikka mõnuga. Ja need oliivid (tüüp-suured), mida üks tšehhi tüdruk käis palumas ja mis olid tasuta, isssssand kui hästi need maitsesid, polnudki nagu oliivi maitsega, tšehhi tüdruk nuuskis neid ja leidis, et lõhnavad nagu hobune :D Kodus avastasin ühe laheda kombinatsiooni: oliiv+ananass, maitseb hullult hästi imo. Ja toidu jutu lõpetuseks, ostsin mingisuguse imevilja http://en.wikipedia.org/wiki/Cherimoya mida eestis pole näinud, vb on, aga mina pole kohanud. Tahab olla puuvili, pärit Lõuna-Ameerikast ja wikipedia sõnul on tüüpiline maitse banaani ja ananassiga võrreldav???:D
Leidsin uue sõbra, kelle nimi on nii cliché, et ajab turtsuma: Pedro. Teine hispaanialik cliché on see, kuidas ta hilineb: 15 ja 30 min on tema puhul normaalne. Positiivne on see, et ta on kohalik ja seega olen saanud paari kohalikku ja väga audentset baari külastada. Üks oli pika ajalooga, mega kitsas, seinad täis baariga seonduvaid ajaloolisi fotosid, 0 tooli, inimesed istusid väljas, kitsa tänava äärekividel või pingil, paar tüüpi tegid sooja hõõguva söe abil, koerad nuuskisid oma peremeeste läheduses. Teine oli väikese lavaga, kus, nagu ma aru sain, toimuvad aeg-ajalt etendused. Tol õhtul etendust ei olnud, kuid see ei takistanud kolmel baaridaamil inimeste ja laudade vahel näitemängu pidamist.
Ühes varasemas sissekandes kirjutasin, et vintage mood siin IN ei ole, aga nagu tavaks, armastab saatus vingerpusse mängida ja „erand kinnitab reeglit“ niisamuti. Nüüd on minu kõrvalmajas, 2 m välisuksest Humana kauplus ja inimesi seal ikka käib. Milline saatuseiroonia.
Segunda mano pusa talveks:
Kõigepealt igapäeva moodustavad põhimärksõnad: ilm, ülikool, kodu. Ilm on siin nii etteaimatav ja rutiine, et teda ei pane tähelegi, ja nii peabki olema, et ilm on teisejärguline. Vihma on sadanud minu siinoleku aja jooksul 2-3 korda ja kuigi nüüd on juba jahedam, saab jakiga/jopega hakkama, päeval võib isegi palav hakata. Hommikul 10 min enne loengu algust peahoone poole sammudes olen ikka ja jälle jumalat tänanud, et leidsin korteri, millele kõik on enam-vähem käe-jala juures. Oluline väärtus minu jaoks! Pealegi on meie välisukse kõrval koridoris vanaaegne maailmakaart, mis oli naljaga pooleks öeldes üks põhjusi, miks ma siia elama tulin (usun märkidesse). Inimesed, kellega elan, on ka väga sümpaatsed, ei väsi kordamast. Julial tuleb 21 nov sünnipäev. Ostsin talle Turroni mixi (turròn on hispaanlaste rahvuslik jõulumaiustus, mille põhikomponent on mandel) ja plaanis on teha juustukook. Kuna meil vist aga puudub koogivorm, siis tuleb appi Nigella küpsetamata juustukaka: http://www.toidutare.ee/retsept.php?id=8331 :D
Eile oli turismigeograafias väljasõit. Käisime Huelva lähedal karjäärides ja kaevandusmuuseumis. Sain turismirongiga sõita12 km ja vaadata võimsaid inimtekkelisi maastikke, mis ületavad meie Kirde-Eesti omi mitmekordselt. JA rongiga – nagu eriti mugav!! Üks hispaanlane rääkis mulle seal ,et Sevilla linnarattad on kõigest 2-3 a vanad ja enne oli siin liikluses metsik autode üleküllastumine tipptundidel). Praegu ei tundu mulle, et metsikult autosid oleks. Nädalavahetusel on hoopis vähe. Sõin esimest korda elu tuunikala mitte konserveeritult, vaid küpsetatult (ma arvan ,et esimest korda, kuid täiesti kindel ei ole) ja kõrvale lürpisin 20kroonist veini, mida camarero (kelner) ei mõõtnud mulle mensuuriga, vaid kallas suurde veiniklaasi ikka mõnuga. Ja need oliivid (tüüp-suured), mida üks tšehhi tüdruk käis palumas ja mis olid tasuta, isssssand kui hästi need maitsesid, polnudki nagu oliivi maitsega, tšehhi tüdruk nuuskis neid ja leidis, et lõhnavad nagu hobune :D Kodus avastasin ühe laheda kombinatsiooni: oliiv+ananass, maitseb hullult hästi imo. Ja toidu jutu lõpetuseks, ostsin mingisuguse imevilja http://en.wikipedia.org/wiki/Cherimoya mida eestis pole näinud, vb on, aga mina pole kohanud. Tahab olla puuvili, pärit Lõuna-Ameerikast ja wikipedia sõnul on tüüpiline maitse banaani ja ananassiga võrreldav???:D
Leidsin uue sõbra, kelle nimi on nii cliché, et ajab turtsuma: Pedro. Teine hispaanialik cliché on see, kuidas ta hilineb: 15 ja 30 min on tema puhul normaalne. Positiivne on see, et ta on kohalik ja seega olen saanud paari kohalikku ja väga audentset baari külastada. Üks oli pika ajalooga, mega kitsas, seinad täis baariga seonduvaid ajaloolisi fotosid, 0 tooli, inimesed istusid väljas, kitsa tänava äärekividel või pingil, paar tüüpi tegid sooja hõõguva söe abil, koerad nuuskisid oma peremeeste läheduses. Teine oli väikese lavaga, kus, nagu ma aru sain, toimuvad aeg-ajalt etendused. Tol õhtul etendust ei olnud, kuid see ei takistanud kolmel baaridaamil inimeste ja laudade vahel näitemängu pidamist.
Ühes varasemas sissekandes kirjutasin, et vintage mood siin IN ei ole, aga nagu tavaks, armastab saatus vingerpusse mängida ja „erand kinnitab reeglit“ niisamuti. Nüüd on minu kõrvalmajas, 2 m välisuksest Humana kauplus ja inimesi seal ikka käib. Milline saatuseiroonia.
Segunda mano pusa talveks:
esmaspäev, 2. november 2009
Hunnik kive
Eesti kinodesse "Agoraa" vist pole veel jõudnud, kuid igatahes soovitan soojalt seda vaadata, sest esiteks on film hästi tehtud, annab ilusasti edasi milleeniumi alguse aegset Aleksandria linna, teiseks üllatasid mind mõningad ajaloolised aspektid, mida ma kas ei teadnud enne või olin unustanud.
Amfiteater. Mahutas kuni 25 000 pealtvaatajat, mida oli liiga palju Itàlica kohta, sest selles esimeses roomlaste poolt asutatud linnas Hispaanias (!) ei elanud sugugi nii palju inimesi. Itàlica hiilgeaeg jääb I saj lõppu ja II sajandisse pKr, kui võimul olid Trianus ja Hadrianus, mõlemad pärit sealt.
Termid. Saun oli agoraa kõrval teine tähtis avaliku ja sotsiaalse elu koht, kuhu mindi pärast rasket orgiat taastuma ja patareisid laadima. Samuti harrastati seal jõuharjutusi. Termides olid nii sooja, keskmise kui külma vee vannid. Need augud siin tähistavad termide asukohta Itàlicas.
Casa del Planetario. Üks hoonetest, mille nimi võiks tõlkes olla Planetaarium. Hoonele andis nime mosaiik, kus on kujutatud 7 jumalat, kelle järgi on nime saanud meie nädalapäevad: Veenus (reede), Kuu (esma), Marss (teisi), Merkuur (kolma), Jupiter (nelja), Saturn (laup), Päike (pühap)..okei, eesti keeles ei kõla need nimed nädalapäevade moodi, aga nt pr keeles ja hisp keeles küll.
See on ülivahva kuju, kellel tavapärasele nokuta olekule puudub ka pool nägu. vaeseke.
Üks korintose sammas oli ka püsti aetud, mille kõrval sisehoov, mis oli must be rooma aegses normaalses majas. Tahaks uhkustada sellega, et mu 18. saj pärit ülikoolihoones on ka sisehoovid purskkaevude ja sammaskäikudega, väga coolid. Istud kunstiteaduskonna raamatukogus ja kuulad kõrval oleva purskkaevu solinat.
Selle külastuse lõpuks olime suhteliselt kurnatud, sest kivid on raskepärased, aga eelkõige kuna väljas oli 36 kraadi. Nüüd, kus nov hakkas läks paugult jahedamaks (oli tuul), või on see meelepete. Ei tea, veel on vara öelda.
Päevalause: còmo se llama pera de làmpara??? Ööööö... (kuidas on lambipirn hisp k?) selgus, et eesti keeles pole ta ka lambipirn, nagu ma oletasin, vaid ikkagi elektripirn. igatahes bombilla!!!
teisipäev, 27. oktoober 2009
Vahepeal...
... olen teinud "asju", mis siia kirjutamata jäänud minu ettevõtmatuse ja ajapuuduse tõttu (kuid peamiselt siiski esimesest tingituna). Aga jah, tegelikult külastasin oktoobri esimeses pooles kahte Adaluusia linna - Càdiz ja Ronda ning samuti jõudsin kahte klubisse, mis actually ka väärivad seda nimetust + väiksemad kohtumised inimeste, kohtade, baaridega. Ja loomulikult olen osavõtlikult ja mulle omase tublidusega (A) koolipinki nühkinud ja eks taevas hakkab ka selle koha pealt juba selginema ja helgemaks muutuma :D Täna oli koguni esimene eksam, pisike (ühe eraldi osa peale õppeainest SIGS ehk GIS - Teledeteccion [seotud aerofotodega - nende saamistehnika ja töötluse algtõed) ja minu suureks õnneks oli see testi vormis: jumalikud ABC-d.
lähen nüüd tagasi turismi valdkonda. Neid eelmainitud linnu külastasin Julia vaematega. Càdiz oli lahe sellepoolest, et linnas sai käe-jala kaugusel randasid külastada ja vanalinn oli ka nummi, nagu ta üldiselt kipub olema. Ronda oli jällegi üks selliseid linnu, milletaolisi minul pole oma elu jooksul olnud võimalust väga külstada. Nimelt võlusid mind vaated kaljujalamitele ja orgudesse, ehk siis tegu on loodusliku kunstiteosega, millele inimene on juba Rooma impeeriumi aegadest (vähemalt) oma näpujäljed jätnud. Üks olulisemaid vaatamisväärsusi (saja ülejäänu seas), mis on ehk linna hea iseloomujoon, on Puente Nuevo (mis värk nende Uute sildadega on? Henri IV kujule nt suveresidents vahelduseks Seine Pont Neufile), mille ümber on suuuuperilusad vaated campole (maa) ja majadele. Ja lahe oli jälle näha autosid vertikaalasendis.
Natuke pildimaterjali ka, kuigi seekord on kõik puhtalt Julia sulest (mina kasutasin ühekordset kaamerat [digil oli aku tühi ja Rondas, olles 3tunnise unega, olin liiga väss, et seda kaasas kanda)
vt wikit: http://en.wikipedia.org/wiki/Ronda
Càdiz:
...nüüd siis öösse. Nt möödunud laupäevast on mul selge kinnitus tuua väitele, et hispaanlased alustavad hilja ja lõpetavad hommikul. José Angeli sõbral oli sünnipäev ja läksime siis suuremapoolse kambaga seda tähistama. Algus oli tänaval (hahahaaa..külmetate seal põhjamaal) ja kui kellakeeramist mitte arvestada, siis klubisse enne kolme ei jõudnud). See klubi, mille nime ma muidugi ei mäleta oli kolmekorruseline, eri muusikaga (mida kõrgemale tõusta, seda valjem ja tantsulisem). neljapäeval aga käisid 4 tüdrukut (mina, Ana, Maria José ja Ana sõps Maria) Antique'is. Seda neostiilset ekliktilist moodustist võrdleks mina Privéga, aga minu jaoks oli ta suurem ja ilusam: kitši oli muidugi omajagu, laes rippusid mustad ampiirlühtrid ja seintel "maalitud" ornamendid, siin seal mõned klassitsistlikud sambad ja kõige tipuks kaks suurt kuldset barokset inglit lava kohal pasunat puhumas. Aga kõige toredam oli siiski see, et tänu Mariale olime miskipärast tasuta listis ja saime igaüks kolm kuubaliibret TASUTA. väga lovely (Mariad on loodud vist selliste asjade tarvis). http://www.antiquetheatro.com/
Selle aasta plaanide sekka on nüüd kindlalt imbunud üks Maroko külastus, mis jääb kas novembri lõppu või detsembri algusesse. Esiteks on Maroko nii lähedal ja teiseks pakub üks Erasmuslasi lõbustav organisatsioon -we love spain- 3-päevast kõigi mugavustega trippi 3 Maroko linna. Kuigi ma pole just orginnitud reiside tuline pooldaja, on Maroko siiski üks selline koht, kuhu läheks küll sedamoodi + vahelduseks on hea, et keegi sinu eest mõtleb.
Päevalause (väljed seekord): cortar la herba de la vida (tapma, mõrvama, lõpetama elulõnga)
lähen nüüd tagasi turismi valdkonda. Neid eelmainitud linnu külastasin Julia vaematega. Càdiz oli lahe sellepoolest, et linnas sai käe-jala kaugusel randasid külastada ja vanalinn oli ka nummi, nagu ta üldiselt kipub olema. Ronda oli jällegi üks selliseid linnu, milletaolisi minul pole oma elu jooksul olnud võimalust väga külstada. Nimelt võlusid mind vaated kaljujalamitele ja orgudesse, ehk siis tegu on loodusliku kunstiteosega, millele inimene on juba Rooma impeeriumi aegadest (vähemalt) oma näpujäljed jätnud. Üks olulisemaid vaatamisväärsusi (saja ülejäänu seas), mis on ehk linna hea iseloomujoon, on Puente Nuevo (mis värk nende Uute sildadega on? Henri IV kujule nt suveresidents vahelduseks Seine Pont Neufile), mille ümber on suuuuperilusad vaated campole (maa) ja majadele. Ja lahe oli jälle näha autosid vertikaalasendis.
Natuke pildimaterjali ka, kuigi seekord on kõik puhtalt Julia sulest (mina kasutasin ühekordset kaamerat [digil oli aku tühi ja Rondas, olles 3tunnise unega, olin liiga väss, et seda kaasas kanda)
vt wikit: http://en.wikipedia.org/wiki/Ronda
Càdiz:
...nüüd siis öösse. Nt möödunud laupäevast on mul selge kinnitus tuua väitele, et hispaanlased alustavad hilja ja lõpetavad hommikul. José Angeli sõbral oli sünnipäev ja läksime siis suuremapoolse kambaga seda tähistama. Algus oli tänaval (hahahaaa..külmetate seal põhjamaal) ja kui kellakeeramist mitte arvestada, siis klubisse enne kolme ei jõudnud). See klubi, mille nime ma muidugi ei mäleta oli kolmekorruseline, eri muusikaga (mida kõrgemale tõusta, seda valjem ja tantsulisem). neljapäeval aga käisid 4 tüdrukut (mina, Ana, Maria José ja Ana sõps Maria) Antique'is. Seda neostiilset ekliktilist moodustist võrdleks mina Privéga, aga minu jaoks oli ta suurem ja ilusam: kitši oli muidugi omajagu, laes rippusid mustad ampiirlühtrid ja seintel "maalitud" ornamendid, siin seal mõned klassitsistlikud sambad ja kõige tipuks kaks suurt kuldset barokset inglit lava kohal pasunat puhumas. Aga kõige toredam oli siiski see, et tänu Mariale olime miskipärast tasuta listis ja saime igaüks kolm kuubaliibret TASUTA. väga lovely (Mariad on loodud vist selliste asjade tarvis). http://www.antiquetheatro.com/
Selle aasta plaanide sekka on nüüd kindlalt imbunud üks Maroko külastus, mis jääb kas novembri lõppu või detsembri algusesse. Esiteks on Maroko nii lähedal ja teiseks pakub üks Erasmuslasi lõbustav organisatsioon -we love spain- 3-päevast kõigi mugavustega trippi 3 Maroko linna. Kuigi ma pole just orginnitud reiside tuline pooldaja, on Maroko siiski üks selline koht, kuhu läheks küll sedamoodi + vahelduseks on hea, et keegi sinu eest mõtleb.
Päevalause (väljed seekord): cortar la herba de la vida (tapma, mõrvama, lõpetama elulõnga)
pühapäev, 18. oktoober 2009
Palju õnne sünnipäevaks, Birgit
Nagu oligi arvata, siis Sevillas olles tunnen kõige rohkem puudust mitte mustast leivast või märjast lumest, vaid oma inimestest. Üks selline saab täna 21. Kõike paremat, Birx.
Tervist ja õnne..
Tervist ja õnne..
reede, 9. oktoober 2009
Tere kool
Eile oli Sevillas üks omapärane üritus: kõik üliõpilased kogunesid suvalisele suurele platsile, et tähistada kooli algust. See nägi välja u nii: kell oli 16-17 õhtul, sõpruskonnad koguneid poodidesse, et osta veini, limonaadi, õlut, tinto de veranot jms, JÄÄD, seejärel mindi sinna asfaltkatteta platisle, kuhu kogunes mustmiljon õpilast, nii et kõik olid külg-kõlje kõrval. St väga palju lärmi. Muusikat oli vaid nii palju, kui mõne tüübi autokõlaritest kostus. Pärast seda läksime kambaga José sõbra ja tolle korterikaaslaste uude korterisse, et õhtustada ja juttu ajada. Oli päris vaimukas. Üks koterikaaslastest - blond hispaanlane, kes nagu hiljem selgus oli pool hollandlane, püüdis mulle selgeks teha, et hispaanlased erinevad ikka täielikult ülejäänud eurooplastest. Selle täielikuga ma nõustuda ei tahtnud. Aga oli tore. Teine korterikaaslane, kes oli pool marokolane, võttis terve õhtu hoogu, et couscousi valmistada, lõpuks vabandas ta end välja sellega, et tooraineid napib kõrvale ja avas salatikarbi ning pizza.
Eelmisel kolmapäeval käisime tüdrukutega Saksamaalt järjekordsel Erasmuse peol. Ukse peal saime mängukaari ja ülesande leida vastassoost isik sama kaardiga, et koos lunastada välja chupito ehk shot. Sees kohtasin tuttavat nägu, kuid minu suurepärasele mälule kohaselt ei suutnud meenutada, kus me varem olime kohtunud. Selgus, et tüüp oli üks kolmest insenerist, kelle korter asub mu endise Triana hosteliga samal tänaval, ja mida ma olin septembri alguses vaatamas käinud. Miguel osutus täitsa sümpaatseks ja rääkis baaridaami ära, et oma jokkeriga meile shotid saada. Lisaks nägin teda järgmisel päeval juhuslikult rattaga sõitmas ja saime Juliaga kutse salsa jt ladina ameerika tantsude kursusele. Julia ei saanud tulla, emme-issi lendasid samal päeval külla, kuid mina läksin ja kohtasin päris palju erasmuse rahvast, kellest osa on lausa minuga samas keeletunnis. See oli tore. Pärast läksime Cervezeriasse, et end värskendada ja õhu jäi rippuma idee ühisest söömajast, mille eesmärgiks oleks, et igaüks teeks midagi oma maa köögist. Issand mida teha eesti köögist, mulle isiklikult ei maitse miski nii väga, et seda tutvustada. Pean midagi originaalset ja head välja mõtlema, kui tegemiseks läheb.
Mu hispaania pangakaart, mida nii väga ootan ja mis on vajalik ka selleks, et linnarattaid kasutda, pole ikka veel valmis. Pangast öeldi ,et läheb aega kuni kolm nädalat, ehk siis algne jutt 10 päevast osutus valeks. Parem oleks, et see kolm nädalat ei pikeneks, või muidu ...
Eelmine laupäev otsustasime oma tavapäraselt chillimisväljakult kaugemale jalutada ja läksime jõe äärde Triana linnaossa. Jõgi on öösel ikka megailus.
Üks tähelepanek, mida olen teinud seoses hispaanlaste ja venelastega (!). Nimelt sarnanevad nad natuke:) : mõlemad armastavad nosida päevalilleseemneid, mõlemal rahvusel on käputäis lastenimesid ja mõlemad kinnitavad lukke silla külge abiellumise märgiks. Neid viimased on linn nüüd ära korjama hakanud.
Julia: "Sabes, que.." (tead, mis..)
Torre del oro pärast veini :D (nali)
Pildid rahvaste festivalist, kus eri maad, kuid peamiselt siiski hispaanlased ise, müüvad oma sööki-jooki ja muud pudi-padi:
õõõk
mu kuulus casera-pahupidi-sildiga-siider:
hunnik valget leiba ehk pan-i:
universaal universum:
shoppaja koer:
teisipäev, 29. september 2009
Kunstipäevak (ainult kunstihuvilistele)
Võtsime Anaga ette rännaku kaasaegse kunsti muuseumisse http://www.juntadeandalucia.es/cultura/caac/, et veeta meie muidu nii vaba päev kasulikult. Õnneks meil vedas (imo) näitusega ja ei pidanud tegema liiga rasket mõttetööd, et sellest aru saada, ainult pisut. Eksponeeriti vaatamismasinaid (Màquinas de mirar) ehk kuidas tekivad pildid ja kujutised. Tegemist oli fotograafia, filmikinsti ,teatri, füüsika, matemaatika mixi ja nende koos rakendamisega.
Jänes, kes peeglis on mees:
Kunstiõpetus, ehk mis juhtub, kui kollane ja sinine kokku saavad
Kogesin, et ükski linn pole liiga suur, et tuttavatega aeg-agajlt kokku põrgata. Bussis muuseumi poole loksudes astus sisse José Angel, vend. Leppisime kokku, et pärast kultuuriprogrammi hängime koos, aga sellest hiljem.
Sevilla kaasaegse kunsti muuseum ei asu üldsegi mitte nii kaasaegses hoones, nagu võiks arvata, olles põhjamaade muuseumeid külastanud. Mulle tundus, et tegu on endise kiriku või kloostri vms, mis on saanud tänapäevasema ilme.
Mida illusoorset me siis nägime? Näiteks kujundite metamorfoosi, taolisi asju võib leida ka nt youtube'ist, ehk kuidas ühes esemest saab sujuvalt hoopis midagi muud.
Pildil on fotod sellest, kuid sama asi oli ka filmilindil ja seal on morfoos sujuvam ja ehedam:
Klassika. Näpuharjutused varjudeteatri tarvis ning fotograafia algtõde, kuidas valguse abil saab negatiivist positiiv:
ribikardinad. veel üks levinud trikk näitusel, kus oma asukoha / nurga muutmisega, saab panna pildi liikuma:
Peeglid on head petekad muutmaks seinad läbipaistvateks. Lihtne näide igapäevasest elust on nt toa ruumikamas muutmine peeglite abil.
Järgmiselt pildilt pole küll hästi näha, aga selle Jumaliku Jeesuse kujutise tekitasid kabeli seinale puhastusvahendeid sisaldavad pudelid, mis olid üksteise ette laotud ja seejärel tagant valgustatud. ilmselt väga sügavamõtteline: puhastusvahendid -> puhtus-> kirik kui enese puhastamise koht-> jumal kui puhtuse sümbol :D
Üks mu lemmiks eksponaate oli aga 56 raamatukesest tehtud film, mis oli valmistatud järjekordset klassikalist võtet kasutades: raamatukest kiiresti lehitsedes tekkis liikumine. Raamatud olid asetatud maketile, mis pidi kujutama korrusmaja, kus tegevus aset leidis. "Film" is eoli tragikomöödia peresuhetest, kus mees püüab oma naist, kes on uue mehe leidnud, tagasi võita, ja peab nt rinda pistma Mr Properiga, kelle küüsi naine on sattunud ja kes viimast vägistada püüab.
Pärast muuseumi läksime tapaseid (suupisteid) sööma, võtsime José kampa. Järjekordne klassikaline Hispaania eine oliivide, praekala, krevitisalati ja sangriaga. Aa, ja meie mõistes kartulisalat, mis mujal maailmas on tuntud nime all vene salat, sisaldab siinmail lisaks kartulile ja hapukoorele mitte herneid või vorsti, vaid kala.
José Angel püüdis machio nägu teha. Pöörake tähelepanu pluusile, Warholi laks uues kuues
Kõik juba teavad, kuidas ma kartuleid armastan (kes veel ei tea: ma ei armasta neid eriti, aga siin topitakse neid igalepoole)
Päevalause: Yo no sé, José (tõlk. ma ei tea, José)
PS kogu pere on nüüd koos, täies lauluhoos ehk viisik ehk täiskoplekt mässab elamises: mina, Julia, Ana, Jose Angel ja Maria Jose. Ja hispaanlased laualavad elutoas hetkel, heast peast.
Jänes, kes peeglis on mees:
Kunstiõpetus, ehk mis juhtub, kui kollane ja sinine kokku saavad
Kogesin, et ükski linn pole liiga suur, et tuttavatega aeg-agajlt kokku põrgata. Bussis muuseumi poole loksudes astus sisse José Angel, vend. Leppisime kokku, et pärast kultuuriprogrammi hängime koos, aga sellest hiljem.
Sevilla kaasaegse kunsti muuseum ei asu üldsegi mitte nii kaasaegses hoones, nagu võiks arvata, olles põhjamaade muuseumeid külastanud. Mulle tundus, et tegu on endise kiriku või kloostri vms, mis on saanud tänapäevasema ilme.
Mida illusoorset me siis nägime? Näiteks kujundite metamorfoosi, taolisi asju võib leida ka nt youtube'ist, ehk kuidas ühes esemest saab sujuvalt hoopis midagi muud.
Pildil on fotod sellest, kuid sama asi oli ka filmilindil ja seal on morfoos sujuvam ja ehedam:
Klassika. Näpuharjutused varjudeteatri tarvis ning fotograafia algtõde, kuidas valguse abil saab negatiivist positiiv:
ribikardinad. veel üks levinud trikk näitusel, kus oma asukoha / nurga muutmisega, saab panna pildi liikuma:
Peeglid on head petekad muutmaks seinad läbipaistvateks. Lihtne näide igapäevasest elust on nt toa ruumikamas muutmine peeglite abil.
Järgmiselt pildilt pole küll hästi näha, aga selle Jumaliku Jeesuse kujutise tekitasid kabeli seinale puhastusvahendeid sisaldavad pudelid, mis olid üksteise ette laotud ja seejärel tagant valgustatud. ilmselt väga sügavamõtteline: puhastusvahendid -> puhtus-> kirik kui enese puhastamise koht-> jumal kui puhtuse sümbol :D
Üks mu lemmiks eksponaate oli aga 56 raamatukesest tehtud film, mis oli valmistatud järjekordset klassikalist võtet kasutades: raamatukest kiiresti lehitsedes tekkis liikumine. Raamatud olid asetatud maketile, mis pidi kujutama korrusmaja, kus tegevus aset leidis. "Film" is eoli tragikomöödia peresuhetest, kus mees püüab oma naist, kes on uue mehe leidnud, tagasi võita, ja peab nt rinda pistma Mr Properiga, kelle küüsi naine on sattunud ja kes viimast vägistada püüab.
Pärast muuseumi läksime tapaseid (suupisteid) sööma, võtsime José kampa. Järjekordne klassikaline Hispaania eine oliivide, praekala, krevitisalati ja sangriaga. Aa, ja meie mõistes kartulisalat, mis mujal maailmas on tuntud nime all vene salat, sisaldab siinmail lisaks kartulile ja hapukoorele mitte herneid või vorsti, vaid kala.
José Angel püüdis machio nägu teha. Pöörake tähelepanu pluusile, Warholi laks uues kuues
Kõik juba teavad, kuidas ma kartuleid armastan (kes veel ei tea: ma ei armasta neid eriti, aga siin topitakse neid igalepoole)
Päevalause: Yo no sé, José (tõlk. ma ei tea, José)
PS kogu pere on nüüd koos, täies lauluhoos ehk viisik ehk täiskoplekt mässab elamises: mina, Julia, Ana, Jose Angel ja Maria Jose. Ja hispaanlased laualavad elutoas hetkel, heast peast.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)
