Córdoba ja teisipäev Torre del Oro juures

Eile hommikul võtsin kell 8 jalad alla, et jõuda 9 rongi peale ja teha endale ekskursioon Córdobasse. Oluline oli jõuda just kell 9, kuna rongipilet maksis sellele 9€, teistel aegadel oli poole kallim. Kui rongijaama jõudsin, siis oli esimene mure see, et raha automaadist raha välja võtta, sest ma kartsin, et ei saa kaardiga maksta. Olukord osutus hoopis vastupidiseks: ma ei saanud mitte kuidagi automaadist raha kätte, kuid kassas, 7 min enne rongi väljumist sain pileti eest kenasti kaardiga makstud. Automaat lihtsalt ei väljastanud mitte midagi, hea, et kaardi vähemalt tagasi sain.

Córoba rongijaamas unustasin linnakaardi muidugi võtta ja kui bussi peale läksin, et kesklinna sõita, siis polnud aimugi, kus maha minna. Eeldasin, et sõit kestab kauem, kuid lühikese aja pärast nägin noolt „centro“ selles suunas näitavat, kust just olin tulnud. 300 000 elanikuga Córdoba ei olnudki nii suur või nii kaugel rongijaamast, kui alguses arvasin.

Linn (pean siiski rääkima rohkem kesklinna seisukohalt lähtudes) mulle meeldis. Keskosa iseloomustasid kitsad tänavad ja juudi kvartal (Córdoba slogan on „kolme kultuuri kohtumispaik: judais, islam, kristlus) ning hea oli see, et need ei olnud nii turistikad nagu Sevilla vanalinnas. Turismil on muidugi oluline osakaal Córdobas, kuulub linn ka UNESCO maailmapärandi nimistusse, kuid kas tulenevalt hooajast või millestki muust, sain rahulikult tänavatel patseerida ilma, et turistid mul jalus oleksid (egoistlik turist nagu ma olen). Veel üks tunnusjoon linna üldpildis, mis mulle väga meeldis, oli see, et tänavad olid mitmetasandilised ja väikesed trepid ning astangud viisid aeg-ajalt alla- ja ülespoole. Linna läbib sama jõgi mis Sevillatki – Guadalquivir, ning osalt ka seetõttu laskub maapind jõe poole minnes, teisalt põhjas algab mägisem ala, mistõttu Córdoba jääb eri maastikuvormide alale. Tore oli see, et igale poole, kuhu minna tahtsin, jõudsin kerge vaevaga, vahel ilma kaarti vaatamatagi. See on hea märk, näitab, et linn on loogiline ja teed viivad sinna, kuhu vaja.

Peamine vaatamisväärsus, kuhu vist iga turist seal linnas läheb, on Córdoba mesquita, jällegi ehitis, mida mõjutanud ja kujundanud eri kultuurid. Ehitus algas 8 sajandil ja mošee ehitati selle koha peale, kus enne oli olnud visgootide kirik. Rekonkista järel muudeti see aga gooti kirikuks.

(PS: mul said juba lõuna ajal fotokal patareid tühjaks ja st kesine pildivalik)

mesquita:

wtf: kui muidu olid seintel ikka barokkmaalid, manerism jmt, siis ühes kohas rippus kaasaegne Ema Teresa:

veel käisin kaunite kunstide muuseumis ning Real Alcazaris (n-ö kuningate residents), mis mõlemad olid minu suureks õnneks kolmapäeval tasuta, hea vedamine seega päevaga :D Võrreldes Sevilla Real Alcazariga, oli Córdoba oma tunduvalt väiksem ja igavam: sai külastada torni, et panoraami kaeda, sees olid mõned rooma-aegsed mosaiigid ja väljas kena pargike, kuid that's it. Rohkem ma muuseumides käia ei jaksanud/tahtnud, ühe päeva kohta küll. Nägin veel rooma templi varemeid, mis asusid keset vanalinna ja olid aiaga piiratud (nüüd pole vaja Ateena akropolile ka minna :D) ning ülejäänud aja veetsin linna tänavaid uudistades. Arhitektuurilises mõttes olid hooned Sevillaga sarnased, kuid siiski mõjus linn kuidagi „puhtamalt“ ja värskendavana, sest inimesi oli tänavael parasjagu, mitte nii paljukui siin. Samas pani imestama laste rohkus. Minu arust oli iga nurga peal mõni kool ja lõuna ajal oli nende ees hunnik lärmavaid jõnglasi. Parkidesse oli installeeritud rohkelt mänguväljakuid.

Kui kohalikku kohvikusse kohvi jooma läksin (seda oli mul väga vaja, sest ööund oli nii 6 tunni jagu), siis seisin kohaliku kombe kohasel leti ääres ja samal ajal, kui baarionu jooki mulle serveeris läksid ta silmas suureks ning järgnes tore kompliment: „ooi kui ilus kell sul on! Suur, kuid väga ilus, tavaliselt mulle suured kellad ei meeldi, see aga küll, kas see on päris ... D-i-e-sel“ Kõrvalolev naine noogutas kaasa: „Jaa mulle väga meeldivad suured kellad“ No vot siis :D

Córdoba prügikastid, palju ilusamad kui Sevillas!

Teisipäeval läksime kambaga Kuldse Torni juurde jõe ääres, kus pidi toimuma ühe sakslase Lucase ärasaatmis -„boteillón“ ja lisaks oli samal ajal seal ka uute erasmuslaste kogunemine määratud. Kui alguses olime seal neli erasmuslast ja neli hispaanlast, siis lõpuks oli päris palju rahvast juba ja ma rääkisin isegi kahe leedukaga ning esiemest korda elus ka kahe ameeriklasega. Mõlemad tundusid toredad, aga üks oli selline tüüpiline kõva aktsendiga ja keep-smailinguga :D aga vähemalt nad tulid siia keelt õppima, mis on tore. Kirusime ameerika evangeliste ja sain teada, et ameerikas on vein palju kallim kui siin ja importvein on odavam kui nende oma toodang. Ja muide, see keep-smailing tüdruk on õppinud hiina keelt. Ei tea, kas eurooplastel tuleks siit midagi karta:D:D:D