Lisboa / Lissabon

Neljapäeva südaöösel põrtutasin bussiga Lissaboni suunas (buss hilines umbes 20 minutit ja oli puupüsti täis.. ei tea, mis lust see öösel sõita on, mina tegin seda majanuslikel põhjustel.. et ei peaks hosteli eest nii palju maksma). Umbes kella 7 ajal jõudsin kohale ja läksin otsejoones metroopeatusesse, kus hunniku teiste reisijatega püüdsime nuputada, kuhu minema peame, kuidas pileteid osta jne.. konsulteerisin hispaanlastega ja aitasin ameerika tüdrukuid (tore on keeli osata sellistes situatsioonides).

Turistikas lift, Lisboa mini Eiffeli torn:


Kui kesklinna jõudsin, oli esimeseks külastuseks kohe üks peaväljakutest (Pedro IV), kus sain näha esimesi varajasi inimesi / neegreid peamiselt/. Lisboas on üpris palju mustanahalisi. Mitte küll nii palju kui Pariisis, kuid tunduvalt rohkem kui Sevillas näiteks. Esimesed sammud tegin Baixa kvartalis, mis on linna üks väheseid madalaid, kallakuteta osasid ja kaardi pealt on teda kerge ära tunda, sest ta on pärast 1755 a tulekahju uuesti üles ehitatud Ameerika linnade geomeetria stiilis. Seal asub ka ostuparadiis. Seejärel hakkasin mööda künkanõlvi ülespoole rühkima ja jõudsin Santa Luzia vaateplatvormile, kus heitsin esimese ülevaatliku pilgu punakaspruunidele katustele ja tõusva päikese seltsis sõin oma 7 tundi vana baguetti ära.

Vaateplatvorm, tere hommikust:


Lisboa üks karakteristikutest minu jaoks on laialivalguvus, sest linnas oleks nagu mitu eri tõmbekeskust, mis omavad eri funktsioone, on turistile huvipakkuvad ja asuvad teineteisest kuradi kaugel (ok, mitte kõik, aga osad). Kompaktsusega see linn just ei hiilga. Seda illustreerib mu palverännak Euroopa suurimasse ookeani elustiku muuseumisse - Ocenarium. Mu turistikal kaardil puudus Lisboa uuem linnaosa Parque das Naçoes, ainult suund oli kätte näidatud. Selles piirkonnas asub siis Ocenarium, 98. a Exposición Universali paviljonid, Vasco da Gama torn ja kaubanduskeksus... ja sinnapoole ma rühkima hakkasin, mõeldes, et kui kaugel see ikka asuda saab.. kõigest 2 tunni tee kohvipeatusega ja kaunid maantee ja autotöökodade vaated. jeei.

AntarktikaOcenariumis:

Tagasi tulin bussiga. Aga Ocenarium oli kihvt, läbi mitme korruse suurused akvaariumid eri ookeanide kaladega ja näidiselukeskkonnad iga ookeani kohta. Kokkuvõttes väga hariv üritus. Parque das Naçoes´i kallastel (Taguse jõgi, mis suubub Atlandisse ja meenutab juba rohkem merd kui jõge) kõndides oli ainuke kord, kui jõeäär mulle ilus tundus, sest kesklinnas vajaks see tugevat korrastamist, kuna tundsin liigset industriaaltegevuse hõngu.

Vasco da Gama torn ja "ilus jõejäär":


Kui jõeäär välja arvata, siis üldpilt Lisboast oli mulle väga meelepärane - palju audentsust arhitektuuri näol: vanad poollagunenud plaatiditud fasaadidega majad kõrvuti kaasaegsete disaini poodide/restoranidega; üles-alla lainetav maastik, inimesed, kes ei ole mitteeuroopalikult peenutsevad moejüngrid, iga nurga peal asetsevad armsad pasteleríad (saiakeste-koogikestekohvikud), mõistlikud ja odavad hinnad. Ainult söögikohad tundusid liiga kitsad ja kohati pimedad.. seetõttu sisenesin lõunasöögi tarvis ultramoodsasse kohvik-poodi, kus sai riiulilt ökotooteid haarata ja seejärel letist süüa tellida. Võtsin bacalao quiche´i (bacalao on Ibeeria ps üks väga söödav ja populaarne kala, mingi tursaline vist), olles Ocenariumis eelnevalt lugenud, et bacalaode kaitsmise eesmärgil tuleks meil oma toidumenüüd / -harjumusi muuta :D:D iroonia minu poolt. Samas ma olen Hispaanias oleku ajal ainult kolm korda seda kala söönud, usun, et minu pärast nad ohus ei ole.

Tüüpiline plaaditud fassaad ja vaikelu kuivava pesuga:


To be continued .. (pean Mariale lennujaama vastu minema, tuhapilvest hoolimata õnnestub vähemalt kellelgi mind külastada) ..

Loll vulkaan ja järjekordne vaba nädal

Feria värav, peaportaal:



Sellist ebaõnne, nagu mind ja mu peret tabanud Eyjafjallajökulli listiku vulkaani näol, pole ammu kogenud. Selle asemel, et perega Andaluusiat ja Marokot avastada, pean nüüd kodus passima ja kohustuslikku kirjandust lugema (mingi tobe politseiromaan, kus on päris palju sõnu, mida sõnaraamatus ei eksisteei.. jeii). .. ok, on ka helgeid külgi: nägin vaba nädala põhjust - Feriat, ehk siis Sevilla kevadist pidustust, mille raames eraldatakse linnas üks suurem maa-ala, kuhu eri grupid (kuulsad perekonnad, poliitilisedparteid, mõni sõpruskond, klubi) püstitavad oma telgid, igaühes eri tants-trall-dekoratsioonid-söögid-joogid jne. Ei oska täpset arvu öelda, aga silma järgi tundus, et neid telke oli ropult palju, sadades kindlasti. Enamik telke on privaat-telgid ja sisenemiseks pead tundma kedagi, omama kutset. Õnneks olin mina koos hunniku hispaania sõpradega ja osad neist vist teadsid kedagi ning saime näiteks ühte suurde Jaeni (kohanimi) telki sisse, kus tantsisime sevillanat (st ma proovisin, kuna samme ma telgelikult ei oska, aga mind aidati, õpetati):D Sevillana sarnaneb võhiku pilgule natuke flamenkoga, kuid on väga palju kergem. Kokku on vaid neli osa ja need osad tunduvad õpitavad. Ainult käed-jalad tuleb saada korraga õigesti tööle. Samas öö poole sisenesime jultunult päris mitmesse teise telkigi (ma arvan, et jultunult, sest ma ei usu, et meil nii palju kontakte oli).

Michaela, Andreas, Esteban:

It-d vms õppiv tüdruk (Estebani kooliõde igatahes), kes joob manzanillat, mida limpsiga segatuna kutsutakse REBUJITOks:

sõbrapilt:


Kogu nädala vältel võib linna peal patseerimas näha pidulisi flamenco kleitides. Need on spetsiaalselt feria jaoks mõeldud naisteriided ja paljudel tüdrukutel on kodus 3-4 sellist kostüümi, et iga päev ei peaks sama riietust kandma. Eriti koomiline on roos, mis täpselt peanupu otsa asetatakse. Feria ajal domineerib üks põhijook - manzanilla, mis on Andaluusiast pärit (Sanlúcar de Barrameda - mu koterikaaslaste linnast)sherri, sellele lisatakse sidrunilimonaadi, et kangust vähendada. Lisaks neile naljakatele ja uhketele kleitidele võib näha-kuulda kuljustega varustatud ja ehitud hobukaarikuid, seetõttu on sõiduteedel ka tavalisest rohkem kakat (ijuu). Snoobid pidulised kasutavad neid, et uhkelt Feriale ratsutada.

nemad püüdsid mulle sevillanat õpetada:


aga ilmselgelt olin ma kehvem, kui need kaks jõnglast:

pildistaja:


Nii palju siis feriast..
natuke elust ka.. tundub, et on kujunenud eraldatavad sõprusingid: ühelt poolt hispaanlased, kellega ma Hectori kuulsat paellat söön, tinto de veranot ja õlut joon, kaarte mängin .. teiselt poolt erasmuse segavereline (peamiselt prantsuse-itaalia)gupp, kus on ka paar hispaanlast (ühe arhitektuuritudengiga, kelle nimi on Jeesus (irw), saan hästi läbi) ja kes mulle väga sümpaatsed tunduvad. JA loomulikult mu kaks sakslast - Michaela ja Andreas, kes on kohe väga-väga sümpaatsed. üks ütlemata nunnu paar ja mul on hea meel, et saatuse vingerpusside tahtel on Andreas pidanud meie korterit pea iga nädalavahetus külastama (õpib Granadas erasmuslasena), sest nende kahega on alati tore välja minna või Triviat mängida (Fookus) ..
Üks õhtu leidis aset juhuslik geograafide kogunemine peahoone vastas olevas baaris (kõigest teine taoline mu siinoldud aja jooksul, aga noh mul on ainult 3 geograafia ainet ka) Seltskond oli kirev: prantslane, eestlane, austerlane, itaallane ja kaks hispaanlast. Rääkisime õpetajaid taga (kuidas üks vihjab kogu aeg seksile ja kannab liiga kitsaid pükse (meessoost, khmm), ilmast (mis see aasta on nagu loteriivõit jutumärkides), Semana santast ja jumal teab millest veel, aga jube lõbus oli, pani mõtlema, et siin tunnen puudust ühest koolikaaslaste kambast, mida mul siit-sealt valitud õppeainete tõttu ei ole. Aga noh, isegi kui oleks, oleks see liiga ajutine, et tekiks püsivaid sidemeid ja suhteid.
Kunstiteoorias sain õnneks ühele poole kohustusliku ettekandega. Pidin avalikult rääkima ja see tundus alguses natuke hirmus, sest raamat, mille valisin rääkis modernismist ja postmodernismist, ning oli pea 400 lk ning vahepeal tundus, et ega ma sellest eesti keeles ka aru ei saaks, aga kokkuvõttes läks hästi. (õnneks oli mul üks raamat veel, mida pidin tutvustama ja mis oli palju lihtsam, seega ei langenud kogu raskuskese ainult sellel "modernidad y postmodernidad" raamatule. Õpetaja ja õpilased olid veits üllatunud, et ma kaasaegse teema valisin, sest siin on rõhk rohkem klassikalisel kunstiteoorial, aga nagu ikka, ei viitsi mina seda põhja kogu aeg õppida, sest teada värk on see, et kaasaega, kui üldse jõuab, siis võetakse seda tihtilugu liiga vähe käsitluse alla, ja see ei meeldi mulle teps mitte.
Täna lähen Jeesuse juurde õhtust sööma (viimne õhtusöömaaeg. haha), lasen tal tõlkida mõned mitte-minu-sõnaraamatus-eksisteerivad sõnad selle lollaka politseiromaani kohta.

Yli-kool

Pühendusega vanavanematele

Ma ei tea miks, aga mulle tundub, et see semester, lisaks sellele, et see on ajalises mõttes pikem, on mul ka rohkem aineid, kuigi matemaatikat kasutades see nii ei ole. Kõik ained on suhteliselt pehmed ja pehmete ainetega tundub alati, et aeg venib nagu kaamli ila. Samas on paar ainet, mis mulle väga huvi pakuvad, nagu kunstiteeoria, kus oma hajameelsuse tõttu pidin õppejõudu osaliselt vahetama (hajameelus, kuna tegin tunniplaani nii, et eelmise õppejõu ajad kattuvad mu geograafia aine SIGS II-ga, ja osaliselt, kuna nüüd käin kahte õppejõudu kuulamas, kes annavad eri aegadel sama ainet). Uus kunstiteoreetik on mees (Powerpoindi presentatsioonidega) ja räägib väga selget ja ilusat hispaania keelt, tehes seda boonusena ka huvitavalt, ja noh, need powerpoindi pildid on abiks teema omandamisel. Võib öelda, et kunstiteeorias saan suhteliselt kõigest aru keelelises mõttes. Teistes ainetes on pahatihti mureks mu igipõline komme olla hajevil, surfata omas maailmas.

Aine, mis kannab pikka ja lohisevat nime: regionaalareng – territoriaalpoliitika ja planeerimine, on nimest hoolimata põnev. Seal on kolm õppejõudu (üks eriti aktiivne ja kena noorem mees) ning temaatika puudutab majanduse arengut, Euroopa Liitu ja loomulikult eelkõige regionaalarengut (kuna ma tahtsin väiksena saada pangadirektoriks (nõme), siis ilmselt on minus mingisugune doos majanduse ja riigi rahajaotamise poliitika vastu huvi).

Urbanistika kesk- ja uusaja linnadest on jällegi aeg-ajalt, nagu vanaaja urbanistika, hiina keel . Teine õppejõud annab ja kui alguses isegi sain aru, siis pärast renessanssi hankis seegi tarkpea raske keelekasutuse, võib-olla on asi liiga spetsiifilistes sõnades... ei tea. Teine urbanistikat puudutav aine on geograafia vallast ja käsitleb linnakeskkonda puudutavaid probleeme, eriti just linna looduskkeskonda, õhusaastet jmt. Eelnevaga võrreldes on sealne keelekasutus väga lihtne, aga nii pehme ja üldine, et peab kokku võtma sõnaga HÄMA. Midagi vast õpib, aga rohkem keelelises mõttes. Samas kohe tuleb eksam teooria peale ning seejärel keskendume ainult praktikale (lahendame, toome näiteid linnakeskkonda puudutavate konkreetsete probleemide kohta). Loodan, et häma asendub seega millegi konkreetsega. Lisaks on boonuseks väljasõidud antud aine raames. Jeei.

SIGS II arvutitega on hommikul kell 9, seega mul rähm alles silmas ja õppejõud laseb teha kogu aeg mingisuguseid harjutusi, kuid ei näita ette, kuidas neid teha (teooria küll eelneb, aga ma ei suuda seda 100% jälgida, + programm on inglise keeles, teooria hispaania keeles.. keeruline, aga vast saab hakkama), seega peab kogu aeg käega vehkima, mis on mulle vastukarva.

Hispaania keel on nagu ikka, ainult et nüüd olen ma kõgemal levelil (3) :D. Peame kuulama, kuidas õpetaja (mitte pahatahtlikult küll) ütleb vigasid kommenteerides, et seda õpitakse hispaania keele tasemel 1 või 2. Üldjoontes on huvitav, head õppematerjalid ja lõpuks saab õppida võõrkeelt õpitavas keeles, mitte emakeeles, mis on mõttetu. Uues töövihikus on kaks lehekülge pühendatud hispaania filmide loendile, mis on ülicool, nüüd saan huvipakkuvaid järjest tõmmata, ilma et peaks otsima netist, mis hispaania filmid üldse maailmas eksisteerivad. Euroopa kino – pöial püsti!!!!

PS viimase lause jätkuks: vaatasin eile ühe hispaania sõbraga filmi ülipaksust Harlemi tüdrukust „Precious“, kelle ema peksis ja ahistas teda vaimselt, isa seksuaalselt ning koolis oli ka kehvasti ning ausalt öeldes tahan pärast seda filmi veel vähem USA toodangut näha (film oli hästi tehtud, aga väga masendav ja kauge minu maailmast).

Semana Santa

Taaskord on Sevillas pühad, kuid seekord lausa nädalapikkused (peab toitu varuma:D), kuna tähistamisele kuulub Semana Santa ehk püha nädal ehk ülestõusmispühad. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et üks osa linnakodanikke kasutab võimalust ja põgeneb ära randa, suvekodudesse, teine osa valgub tänavatele, et võtta osa (kas pealtvaatajana või vennastekoguduse liikmena) protsessioonidest. Igal vennastekogudusel on oma kodukirik, kust nad alustavad rongkäiku katedraali suunas (mõnel tuleb jalutuskäiku alustada hommikul, teisel jälle piisab paarist sammust) ja seejärel tagasi. Riietuse ristisime mina ja Micha, kaks suhteliselt võhiklikku paganat, Klu Klux Klaniks, mis loomulikult on pila ja kõva häälega öeldes, solvav. Tegelikult tuleks neid valgetesse linadesse ja koonusekujulise mütsi alla peitunud fantasme nimetada nazarenodeks.


On kahte tüüpi vennastekogudusi: anult mehed või mehed ja naised. Väga palju leidub nazarenode seas pisikesi pätakaid, kelle taskud on pungil caramelosid (karamellikomme). Rongkäik venib suhteliselt aeglaselt ja eile öösel kulus meil näiteks kolm tundi, et näha kogu vennastekoguduse kampa sisenemas kodukirikusse. Rongkäigu kulminatsiooniks oli kõigepealt oma (inimkonna) risti kandva Jeesuse altari ilmumine (risti tuli natuke lammutada, et ta uksest sisse mahuks) ning seejärel küünlavaha seest välja piiluva Neitsi Maarja altari saabumine (nii u pool tundi hiljem). Need alatarid on omaette kunstiteosed ja mõned kujud on väääga vanad ning hinnalised. Kõike seda saadab üldjuhul orkestri tume muusika. Kui alatrid nähtavale tulid, nõudsid nii mõnedki "tssssssssss" vaikust, et austada pühalikku hetke. Samas tuli mul tõdeda, et kuigi nii mõnelgi pealtvaatajal tikkus pisar silmanurka, oli ka neid päris palju, kes märjukest Cruzcampot (täielik õllemonopol Sevillas) kurku kallasid. Kui ma ütlesin kõva häälega sõpradele, et religioon ja Cruzcampo käivad siin käsikäes, siis mu kõrvalolev mees hakkas naerma ja noogutas pead, et Sevillas on see tõesti nii.

Filmimees:
meie isa Tervise-Jeesuse väljak :D

kõigepealt tuli Jeesus:
seejärel ülikurb, kuid väga uhke Neitsi Maarja:
Pillimehed:

Palmipuudepüha ehk pühapäev oli õnnistatud superilusa ilmaga:

kevad=suvi

Kuulutan kevade algusega suve avatuks, sest väljas on juba ma-ei-tea-mitmendat-päeva 25 ja rohkem kraadi päeval. Samas on selle rõõmu valmistava muutuse kaasnähtudeks sääsed, kes taas (nagu sügiselgi) tahavad minuga öösel tuba jagada ja rikuvad mu öörahu rohkem kui kõva häälega rögastav naabrionu või karjuv imik. Mu ranne on ühest imepisikesest hammustusest kohutavalt paistes ja sügeleb ja valutab.. ma ei tea, mis mürki nad siin kasutavad.

Maasikad on ka poelettidele ilmunud, need samad hispaania maasikad, mis eestis kaubanduskeskuste ustele esimesena ilmuvad ja hirmkallist hinda nõuavad, siin maksab kilo mu kõrval poes 30 eeku. Pole veel ostnud, aga näevad liiga ilusad ja artifitsiaalsed välja.

Eile peesitasin pargipingil ja lugesin Terry Richardsoni kohta käivat artiklit (kuidas ta oma noori modelle kabistab/ära kasutab), kui ootamatult keegi minuga rääkima hakkas. Sellest uuest vestluskaaslasest hakkas hargnema kokkusattumuste ahel, sest järgmisena läks mööda üks mu tuttav hispaanlane (geograaf) ja seejäel astus ligi korterikaaslane Michaela, ehk siis mulle tuttavad inimesed, kes üksteist ei tundnud, kuid lõpuks moodustasime ühe kentsaka seltskonna. Tegelikult esimene vestluskaaslane oli tundmatu, kuid sümpaatne mehhiklane, kes on Sevillas uustulnuk ja lihtsalt otsis uusi tutvusi, kuid mitte külge kleepuvalt, vaid viisakalt ja talle omaselt avatud moel. Mehhiklane pidi peagi mingisuguseid jalka pileteid otsima minema, kuid teistega jäime pargipingile kaheks tunniks peesitama. Toredad kokkusattumi/used teevad tuju heaks.

Nädalavahetusel käisime Michaela, Andrease (M. peika), Camille (mu prantuse sõber ja pmts naaber) ning Camille'd külastava sõbannaga teterias (a la teemaja, Maroko vms stiilis kujundusega -> madalad lauad, kott-toolid jne). Lisaks teele tellisime ka virsikumaitselise vesipiibu. Kuigi ma vesipiibu fänn ei ole, siis uskumatul kombel oli vesipiip väga mahe ja domineeris puuviljamaitse mitte tubakas. Üleüldse oli jube tore seltskond ja õhkkond.

...

Mul oleks veel kirjutada, aga mul on silm kohe-kohe looja vajumas (see sissekanne on kohustusliku maiguga, sest vaatasin, et laiskus on peal).. seega.. böööö

Kaks "perekonnatuttavat" (meie hispaania pere sõbrad) ja mina ja Michaela

Käisime Michaelaga jõe ääres, kui äkki.. saime värvi

pilt

Kompenseerin eelmise sissekande pildi defitsiidi ja näitan teile oma uut korterikaaslast Michaelat:

uus chica

..¡HOIATUS! enne järgneva sissekande lugema asumist tuleks teadmiseks võtta, et tegu on illustreerimata kokkuvõttega minu viimase aja vihmast läbi vettinud sündmustest, seega pildimaterjali ei ole ja tuleb läbi ajada kujutlusvõimega.

Alustan kõige mäkimisväärsemast sündmusest / muutusest - korterikaaslase vahetus. Alates 1. märtsist elan koos uue sakslase Michaelaga, kellega jagame nüüd ühist seina. Saabus Sevillasse Huelvast (mereäärne linn Sevillast lõunas, kus lehkab industriaaltegevuse järele), kus eelmisel semestril õppis ülikoolis, ja nüüd asus Sevillas oma praktikat teostama õpetajana. Olen uustulnukaga täitsa rahul, on aktiivne ja huvitav vestluskaaslane ja sakslasele omaselt sümpaatne ning kodu mõttes korralik (ainult uksi armastab paugutada, mis minule kui nõrganärvilisele vahel šokiteraapiana mõjub). Esimesel päeval astus uksest sisse oma poiss-sõbraga, kes teeb Erasmuse aastat Granada ülikoolis.. seega päris kaval samm nende poolt, sest vahemaa pole väga suur ja saavad üksteisel aeg-ajalt külas käia.

Eile läksime ühte cooli tapasbaari, kus esimesel korrusel on laudade asemel azulejodega ( http://en.wikipedia.org/wiki/Azulejo ) trepid, kus peal rahvas istub ja sööb/joob ja sealt avaneb suurepärane ülevaade kõigile, hea jälgida ja kogu baar ning külastajad on nagu üks suur tervik. Seejärel otsustasime minna edasi mõnda teise baari, et üks klaas võtta ja n-ö Michaelale Sevilla kohalikku elu näidata. Tee peal põrkasime kokku prantslastega, keda külastas üks kihvt rootsi tüdruk, kes on suur prantsuse fänn ja räägib väga hästi prantsuse keelt + ofkoors ka inglise keelt (seda oskavad nad kõik) (tegelikult me lõpuks hakkasimega rääkima inglise keeles, sest prantslased ja rootslane õpivad Londonis ning kuna rootslane hisp k ei rääkinud, siis tegime kompromissi). Läksime pungil täis väga populaasesse baari Alfalfa, kus on suurepärane vein ja audente õhkkond. Väga kihvt oli ja need prantslased (tüdrukud), kellega kohtunud olen, on väga mõnusad seltskonnakaaslased. Ühel hetkel pandi Alfalfas muusika kinni ja algas happy birthday to you..ehk siis mingisugusel klendil oli sünnipäev..ja seejärel u poole tunni pärast keerati biiti juurde ja suht keeruline oli selle valju muusika saatel rääkida, aga sai hakkama. Tegime mõttelise tulpdiagrammi eri rahvuste detsibellidest: võidukalt ja suure edumaaga kroonisid seda ameeriklased (ühes minu tunnis vaatavad isegi hispaanlased kolme kõva häälega sädistavat ameeriklast pilguga "kust see veel tulnud on"), siis itaallased-hispaanlased ja seejäel vagurad rootslased (kelle seas on halb märk endast avalikult kõva häälega rääkida, erinevalt USA rahvast) ja siis hiiiiirvaiksed prantslased, kes sosistavad.. seda kõike rääkisid mu rahvusvahelised tuttavad.. tõsi või mitte, võta näpust.
Täna läheme Michaelaga ühe prantslase Lisa sünnipäevale, kellega kohtusin Marco (mu geograafist itaallasest kursavend) kokanduse workshopil, ja kes kandis seal Vincent vanGoghi pusa (Y). Jällegi väääga sümpaatne ja elav plika. Tegi ülesandeks riietada end pidžaamasse.
26. veebrurali oli aga Maria José, mu korterikaaslase pruudi sünkar, kuhu tuli ka kadunuke Julia. Läksime ühte baari, mis meenutas kellegi korterit ja mille nimi oli vist Torrero. Ana leidis sealt endale 19-aastase kena pisikese baarmani, kes mind venelaseks tituleeris, mille peale ma tegin solvunud näo ja seejärel sain täpsustuseks kommentaari, et ilus venelane, mis mind endiselt ei rahuldanud, seega lõpuks olin poolakas. Noh ühed kenad Ida-Euroopa türukud kõik. Lõpetasime Buddas (üks kolmekorruselin diskoteka), kus kohtasin ühte tuttavat sinna sõbra tahtel äraeksinud hispaanlasest ahitektuuritundengit (Jesús- popp nimi), kes tegi selle kohutava playlistiga klubivarahommiku natukene huvitavamaks, vähemalt sain pärismaalasega hispaania keelt rääkida (kuigi kogu õhtu oli tegelikult pärismaalastega, kui Julia välja arvata).
Kooli kohta ka üks lause, et mitte jätta minust muljet kui hedonistlikkust Erasmuse tudengist. Nüüd võin öelda, et jäin eelmise semestriga suhteliselt rahule, sest kahes kõige keerulisemas aines, mis mul siin olid, õnnestus saada 8,5 punkti 10-st (kunstiteooria ja Idrisi programm aines GIS). Ehk siis siit ammu teada moraal, et kui vaeva näha, tuleb ka tulemus. Kergetes ainetes miskipärast ei viitsi tavaliselt nii palju vaeva näha.. kuidagi ikka saab läbi suhtumine.
Tsau

Il pleut il pleut, bergère...

Ma pean selle blogi nime ära muutma, sest mulle tundub, et ma ei viibi mitte Sevillas vaid Londonis, kui subkultuuride puudumine välja arvata. Siin on juba üle nädala sadanud ja kui vahpeal päike isegi piilub pilve tagant ja kütab ilma 20 kraadini, siis kümne minuti pärast hakkab jälle kallama. Sel aastal on ilmselt sademed "IN", sest nagu Eestit on õnnistatud erakordse lumekogusega, siis siin on see ekvivalentne sademetega. Paar tundi tagasi ostsin isegi vihmavaju, kaelkirjaku mustriga.
Vahepeal on alanud mu teine semester ülikoolis, siis veel käisin Cadizi tuntud karnevalil, ühe siinse semu Basilio (hollandi juurtega) sünnipäeval ja eile oli uute erasmuslate avapidu.
Kolm esimest päeva koolis olid jube väsitavad (eile isegi magasin raamatukogus!! pool tundi tunniajase pausi ajal), sest kool algab kell 9, aga ma olen hajunud kell 10 äkama, mitte 8 nagu hetkel. Hea meel on siiski sellest, et erinevalt sügissemestrist, tunnen end nüüd kindlamini ja tunnis saan ka peaaegu kõigest aru. Loogiline, kuid suur kergendus. Kõige paremini läks mul kunstiteooria eksam, ei ole väga loogiline, aga tore.
Cadizi karnevalist nüüd. See on teada-tuntud igaastane üitus, kuhu koguneb nii turiste kui ka pärismaalasi Hispaania eri osadest. Teine samalaande ja väljaspoolgi tuntud karneval toimub Tenerifel. Mina maskeerisin end piraadiks, kuna leidsin suhteliselt tervikliku varustuse 2€ eest (sinna kuulusid väike piraadimüts, silmaklapp, kuldraha, püstol, piraadimõõk, kõrvarõngas ja pealuuga amulett). Kohapeal selgus, et mul on päris palju kompanjone. Teised populaarsemad maskeeingud olid näiteks vaimulik, transvestiit, beebi, kanad jm sulelised, kass, indiaanlane jne, sõjamees jne .. Aga mis on oluline: peaaegu kõik olid maskeeritud! Ainuke häda oli see, et suhteliselt jahe oli, mida võimendas veel asjaolu, et Cadiz asub mere ääres. Enamiku ajast olime tänavatel, mis olid pilgeni rahvast täis. See vaatepilt, mis kella viie ajal hommikul tühjenevatel tänavatel avanes, oli uskumatu, meenutades prügimäge. Vahepeal põikasime ka paari suhteliselt tühja paari, kuhu olid kogunenud üksikud sooja otsivad pidulised. Rääkisin ühe kohaliku baari dj-ga teemal "Sevilla tähtsus väljaspool kohalikku tasandit", kuid me rääkisime teineteisest veits mööda, sest tema tasand oli maakond/riik, minu oma Euroopa/maailm. Aga jaurata on ikka tore. Näiteks üks 19a nolk segas mu teekonda bussi peale oma narriva tooni ja burksi hoidva käe vibutamisega: "ähää-ää mul on hamburger, sul ei ole," see oli suht naljakas, sest ma olin söönud ära kaks baguetti, nii et nälga ei tundnud ja õpetasin talle hoopis prantsusekeelse vanasõna: Il faut battre le fer pendant qu´il est chaud :D (on vaja taguda rauda, kui ta soe on), sest poiss oskas prantsuse keelt.
kardinalid vms avaldasid tungivat soovi piraadiga pilti teha:

enne pidu harjutasis vehklemisvõtteid, kui neid cowboyde peal praktiseerida püüdsin, läks mõõk katki (hiina kvaliteetkaup):külma käest rannapostri alla:
Sevillas:
Cadizis:

räpases Cadizis:

Basilio sünnipäevapidu, kes on üks mu hispaania semudest, toimus üks päev enne karnevali ja sinna me läksime Juliaga (teised korterikaaslasedläksid varem) läbi vihma, üks vihmavai kahepeale. Harukordne oli koosviibimise juures see, et pidu algas kell 13 päeval, mis siinkandis (ja ega Eestiski) pole kombeks, kuid poisid kartsid naabrite pärast:D Héctor, kes on suur paella kokkaja alati, valmistas liha paella (sellest jäime Juliaga tema eksami ja hilinemise pärast ilma) ja mereandide oma, mis oli ütlemata rikkalik, kuna mereandidega ei oldud koonerdatud ja maitse oli väga väga hea. Sel päeval sain palju tasuta (st passiivselt) suitsetada, sest nagu ma vist olen maininud, hispaanlsed on korstnad. Aga lahe on see, et kui kellelgi juhtub olema mõni erilisem tubakas, siis keeratakse sellest suits, mille mahve jagatakse geograafilise mängu abil: suitsuhoidja ütleb ühe riigi, mille pealinna ta peab teadma, ja see, kes esimesena vastust teab, saab suitsu. Kuigi mäng oli minu jaoks intrigeeriv, jäin siiski passiivseks suitsetajaks.

Basi õige sünnipäev (nädal enne kirjeldatud pidu); pilt "juuksevärvi ja jumestuskreemi reklaam ehk millist tooni eelistad Sina" (vasakult paremale tumenev):


mina koos Estebani ja Héctoriga, Basilio korterikaaslased,

Pa-pa-paella:
Ja lõpetuseks natukene eilsest. Kuna enamik sakslasi hakkab lahkuma, siis läksime kahe sakslase koterisse eile, et tähistada paai inimese peatset äraminekut. Väikesesse korterisse kogunes hunnik sakslasi, hunnik hispaanlasi ja kaks tulnukat - mina ja üks uus itaalia poiss, kes jääb siia lühikeseks ajaks, et keelt õppida. Kuigi ta enne ei olnud eriti hispaania keelt õppinud, suutis ta end suhteliselt hästi väljendada. Itaalia keel ja hispaania keel on vist ikka suht suht sarnased, seetüttu ei pea italjanod vaeva nägema ja paljud väljendavad end mingisuguses vahepealses hispaalia keeles:D Hiljem läksime Caramelo baari, mis oli puupüsti rahvast täis, kuna järjekordne hord erasmuslasi oli linna saabunud ja nende auks see üritus toimuski. Itaallane - Stef(ph)ano vms oli väga gracioso (naljakas, valmistas lõbu), sest mitmed pidulised vist hakkasid temaga suhtlema, kuigi ta neid varem ei olnud kohanud. Siis ta ütles mulle: "Mul pole õrna aimugi, kes need on, aga ilmselt olen ma nii nägus, et kõik tahavad minuga suhelda" :´D See oli öeldnud siiralt ja irooniaga samal ajal. Üldiselt on itaallased, keda siin kohanud olen, täitsa toedad, kuigi mul on nende suhtes eelavamus. Samas ei tunne ma neid nii arvukalt, et saaks üldistusi teha.

PS1: kui märkate siin või edaspidi kusagil "r" tähe puudumisi (lisaks mu tavapärasele düsgraafiale), siis teadmiseks: see klahv on mul miskipärast natuke halvatud.

PS2: Novembrist pärinev pilt, Julia sünnipäev. Mul on populaarne geelisoeng klubi tarvis tehtud.

.. ehk tegelikult siis jalakäia saatus, kellel ei ole vihmavaju.

Córdoba ja teisipäev Torre del Oro juures

Eile hommikul võtsin kell 8 jalad alla, et jõuda 9 rongi peale ja teha endale ekskursioon Córdobasse. Oluline oli jõuda just kell 9, kuna rongipilet maksis sellele 9€, teistel aegadel oli poole kallim. Kui rongijaama jõudsin, siis oli esimene mure see, et raha automaadist raha välja võtta, sest ma kartsin, et ei saa kaardiga maksta. Olukord osutus hoopis vastupidiseks: ma ei saanud mitte kuidagi automaadist raha kätte, kuid kassas, 7 min enne rongi väljumist sain pileti eest kenasti kaardiga makstud. Automaat lihtsalt ei väljastanud mitte midagi, hea, et kaardi vähemalt tagasi sain.

Córoba rongijaamas unustasin linnakaardi muidugi võtta ja kui bussi peale läksin, et kesklinna sõita, siis polnud aimugi, kus maha minna. Eeldasin, et sõit kestab kauem, kuid lühikese aja pärast nägin noolt „centro“ selles suunas näitavat, kust just olin tulnud. 300 000 elanikuga Córdoba ei olnudki nii suur või nii kaugel rongijaamast, kui alguses arvasin.

Linn (pean siiski rääkima rohkem kesklinna seisukohalt lähtudes) mulle meeldis. Keskosa iseloomustasid kitsad tänavad ja juudi kvartal (Córdoba slogan on „kolme kultuuri kohtumispaik: judais, islam, kristlus) ning hea oli see, et need ei olnud nii turistikad nagu Sevilla vanalinnas. Turismil on muidugi oluline osakaal Córdobas, kuulub linn ka UNESCO maailmapärandi nimistusse, kuid kas tulenevalt hooajast või millestki muust, sain rahulikult tänavatel patseerida ilma, et turistid mul jalus oleksid (egoistlik turist nagu ma olen). Veel üks tunnusjoon linna üldpildis, mis mulle väga meeldis, oli see, et tänavad olid mitmetasandilised ja väikesed trepid ning astangud viisid aeg-ajalt alla- ja ülespoole. Linna läbib sama jõgi mis Sevillatki – Guadalquivir, ning osalt ka seetõttu laskub maapind jõe poole minnes, teisalt põhjas algab mägisem ala, mistõttu Córdoba jääb eri maastikuvormide alale. Tore oli see, et igale poole, kuhu minna tahtsin, jõudsin kerge vaevaga, vahel ilma kaarti vaatamatagi. See on hea märk, näitab, et linn on loogiline ja teed viivad sinna, kuhu vaja.

Peamine vaatamisväärsus, kuhu vist iga turist seal linnas läheb, on Córdoba mesquita, jällegi ehitis, mida mõjutanud ja kujundanud eri kultuurid. Ehitus algas 8 sajandil ja mošee ehitati selle koha peale, kus enne oli olnud visgootide kirik. Rekonkista järel muudeti see aga gooti kirikuks.

(PS: mul said juba lõuna ajal fotokal patareid tühjaks ja st kesine pildivalik)

mesquita:

wtf: kui muidu olid seintel ikka barokkmaalid, manerism jmt, siis ühes kohas rippus kaasaegne Ema Teresa:

veel käisin kaunite kunstide muuseumis ning Real Alcazaris (n-ö kuningate residents), mis mõlemad olid minu suureks õnneks kolmapäeval tasuta, hea vedamine seega päevaga :D Võrreldes Sevilla Real Alcazariga, oli Córdoba oma tunduvalt väiksem ja igavam: sai külastada torni, et panoraami kaeda, sees olid mõned rooma-aegsed mosaiigid ja väljas kena pargike, kuid that's it. Rohkem ma muuseumides käia ei jaksanud/tahtnud, ühe päeva kohta küll. Nägin veel rooma templi varemeid, mis asusid keset vanalinna ja olid aiaga piiratud (nüüd pole vaja Ateena akropolile ka minna :D) ning ülejäänud aja veetsin linna tänavaid uudistades. Arhitektuurilises mõttes olid hooned Sevillaga sarnased, kuid siiski mõjus linn kuidagi „puhtamalt“ ja värskendavana, sest inimesi oli tänavael parasjagu, mitte nii paljukui siin. Samas pani imestama laste rohkus. Minu arust oli iga nurga peal mõni kool ja lõuna ajal oli nende ees hunnik lärmavaid jõnglasi. Parkidesse oli installeeritud rohkelt mänguväljakuid.

Kui kohalikku kohvikusse kohvi jooma läksin (seda oli mul väga vaja, sest ööund oli nii 6 tunni jagu), siis seisin kohaliku kombe kohasel leti ääres ja samal ajal, kui baarionu jooki mulle serveeris läksid ta silmas suureks ning järgnes tore kompliment: „ooi kui ilus kell sul on! Suur, kuid väga ilus, tavaliselt mulle suured kellad ei meeldi, see aga küll, kas see on päris ... D-i-e-sel“ Kõrvalolev naine noogutas kaasa: „Jaa mulle väga meeldivad suured kellad“ No vot siis :D

Córdoba prügikastid, palju ilusamad kui Sevillas!

Teisipäeval läksime kambaga Kuldse Torni juurde jõe ääres, kus pidi toimuma ühe sakslase Lucase ärasaatmis -„boteillón“ ja lisaks oli samal ajal seal ka uute erasmuslaste kogunemine määratud. Kui alguses olime seal neli erasmuslast ja neli hispaanlast, siis lõpuks oli päris palju rahvast juba ja ma rääkisin isegi kahe leedukaga ning esiemest korda elus ka kahe ameeriklasega. Mõlemad tundusid toredad, aga üks oli selline tüüpiline kõva aktsendiga ja keep-smailinguga :D aga vähemalt nad tulid siia keelt õppima, mis on tore. Kirusime ameerika evangeliste ja sain teada, et ameerikas on vein palju kallim kui siin ja importvein on odavam kui nende oma toodang. Ja muide, see keep-smailing tüdruk on õppinud hiina keelt. Ei tea, kas eurooplastel tuleks siit midagi karta:D:D:D