Semana Santa

Taaskord on Sevillas pühad, kuid seekord lausa nädalapikkused (peab toitu varuma:D), kuna tähistamisele kuulub Semana Santa ehk püha nädal ehk ülestõusmispühad. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et üks osa linnakodanikke kasutab võimalust ja põgeneb ära randa, suvekodudesse, teine osa valgub tänavatele, et võtta osa (kas pealtvaatajana või vennastekoguduse liikmena) protsessioonidest. Igal vennastekogudusel on oma kodukirik, kust nad alustavad rongkäiku katedraali suunas (mõnel tuleb jalutuskäiku alustada hommikul, teisel jälle piisab paarist sammust) ja seejärel tagasi. Riietuse ristisime mina ja Micha, kaks suhteliselt võhiklikku paganat, Klu Klux Klaniks, mis loomulikult on pila ja kõva häälega öeldes, solvav. Tegelikult tuleks neid valgetesse linadesse ja koonusekujulise mütsi alla peitunud fantasme nimetada nazarenodeks.


On kahte tüüpi vennastekogudusi: anult mehed või mehed ja naised. Väga palju leidub nazarenode seas pisikesi pätakaid, kelle taskud on pungil caramelosid (karamellikomme). Rongkäik venib suhteliselt aeglaselt ja eile öösel kulus meil näiteks kolm tundi, et näha kogu vennastekoguduse kampa sisenemas kodukirikusse. Rongkäigu kulminatsiooniks oli kõigepealt oma (inimkonna) risti kandva Jeesuse altari ilmumine (risti tuli natuke lammutada, et ta uksest sisse mahuks) ning seejärel küünlavaha seest välja piiluva Neitsi Maarja altari saabumine (nii u pool tundi hiljem). Need alatarid on omaette kunstiteosed ja mõned kujud on väääga vanad ning hinnalised. Kõike seda saadab üldjuhul orkestri tume muusika. Kui alatrid nähtavale tulid, nõudsid nii mõnedki "tssssssssss" vaikust, et austada pühalikku hetke. Samas tuli mul tõdeda, et kuigi nii mõnelgi pealtvaatajal tikkus pisar silmanurka, oli ka neid päris palju, kes märjukest Cruzcampot (täielik õllemonopol Sevillas) kurku kallasid. Kui ma ütlesin kõva häälega sõpradele, et religioon ja Cruzcampo käivad siin käsikäes, siis mu kõrvalolev mees hakkas naerma ja noogutas pead, et Sevillas on see tõesti nii.

Filmimees:
meie isa Tervise-Jeesuse väljak :D

kõigepealt tuli Jeesus:
seejärel ülikurb, kuid väga uhke Neitsi Maarja:
Pillimehed:

Palmipuudepüha ehk pühapäev oli õnnistatud superilusa ilmaga:

kevad=suvi

Kuulutan kevade algusega suve avatuks, sest väljas on juba ma-ei-tea-mitmendat-päeva 25 ja rohkem kraadi päeval. Samas on selle rõõmu valmistava muutuse kaasnähtudeks sääsed, kes taas (nagu sügiselgi) tahavad minuga öösel tuba jagada ja rikuvad mu öörahu rohkem kui kõva häälega rögastav naabrionu või karjuv imik. Mu ranne on ühest imepisikesest hammustusest kohutavalt paistes ja sügeleb ja valutab.. ma ei tea, mis mürki nad siin kasutavad.

Maasikad on ka poelettidele ilmunud, need samad hispaania maasikad, mis eestis kaubanduskeskuste ustele esimesena ilmuvad ja hirmkallist hinda nõuavad, siin maksab kilo mu kõrval poes 30 eeku. Pole veel ostnud, aga näevad liiga ilusad ja artifitsiaalsed välja.

Eile peesitasin pargipingil ja lugesin Terry Richardsoni kohta käivat artiklit (kuidas ta oma noori modelle kabistab/ära kasutab), kui ootamatult keegi minuga rääkima hakkas. Sellest uuest vestluskaaslasest hakkas hargnema kokkusattumuste ahel, sest järgmisena läks mööda üks mu tuttav hispaanlane (geograaf) ja seejäel astus ligi korterikaaslane Michaela, ehk siis mulle tuttavad inimesed, kes üksteist ei tundnud, kuid lõpuks moodustasime ühe kentsaka seltskonna. Tegelikult esimene vestluskaaslane oli tundmatu, kuid sümpaatne mehhiklane, kes on Sevillas uustulnuk ja lihtsalt otsis uusi tutvusi, kuid mitte külge kleepuvalt, vaid viisakalt ja talle omaselt avatud moel. Mehhiklane pidi peagi mingisuguseid jalka pileteid otsima minema, kuid teistega jäime pargipingile kaheks tunniks peesitama. Toredad kokkusattumi/used teevad tuju heaks.

Nädalavahetusel käisime Michaela, Andrease (M. peika), Camille (mu prantuse sõber ja pmts naaber) ning Camille'd külastava sõbannaga teterias (a la teemaja, Maroko vms stiilis kujundusega -> madalad lauad, kott-toolid jne). Lisaks teele tellisime ka virsikumaitselise vesipiibu. Kuigi ma vesipiibu fänn ei ole, siis uskumatul kombel oli vesipiip väga mahe ja domineeris puuviljamaitse mitte tubakas. Üleüldse oli jube tore seltskond ja õhkkond.

...

Mul oleks veel kirjutada, aga mul on silm kohe-kohe looja vajumas (see sissekanne on kohustusliku maiguga, sest vaatasin, et laiskus on peal).. seega.. böööö

Kaks "perekonnatuttavat" (meie hispaania pere sõbrad) ja mina ja Michaela

Käisime Michaelaga jõe ääres, kui äkki.. saime värvi

pilt

Kompenseerin eelmise sissekande pildi defitsiidi ja näitan teile oma uut korterikaaslast Michaelat:

uus chica

..¡HOIATUS! enne järgneva sissekande lugema asumist tuleks teadmiseks võtta, et tegu on illustreerimata kokkuvõttega minu viimase aja vihmast läbi vettinud sündmustest, seega pildimaterjali ei ole ja tuleb läbi ajada kujutlusvõimega.

Alustan kõige mäkimisväärsemast sündmusest / muutusest - korterikaaslase vahetus. Alates 1. märtsist elan koos uue sakslase Michaelaga, kellega jagame nüüd ühist seina. Saabus Sevillasse Huelvast (mereäärne linn Sevillast lõunas, kus lehkab industriaaltegevuse järele), kus eelmisel semestril õppis ülikoolis, ja nüüd asus Sevillas oma praktikat teostama õpetajana. Olen uustulnukaga täitsa rahul, on aktiivne ja huvitav vestluskaaslane ja sakslasele omaselt sümpaatne ning kodu mõttes korralik (ainult uksi armastab paugutada, mis minule kui nõrganärvilisele vahel šokiteraapiana mõjub). Esimesel päeval astus uksest sisse oma poiss-sõbraga, kes teeb Erasmuse aastat Granada ülikoolis.. seega päris kaval samm nende poolt, sest vahemaa pole väga suur ja saavad üksteisel aeg-ajalt külas käia.

Eile läksime ühte cooli tapasbaari, kus esimesel korrusel on laudade asemel azulejodega ( http://en.wikipedia.org/wiki/Azulejo ) trepid, kus peal rahvas istub ja sööb/joob ja sealt avaneb suurepärane ülevaade kõigile, hea jälgida ja kogu baar ning külastajad on nagu üks suur tervik. Seejärel otsustasime minna edasi mõnda teise baari, et üks klaas võtta ja n-ö Michaelale Sevilla kohalikku elu näidata. Tee peal põrkasime kokku prantslastega, keda külastas üks kihvt rootsi tüdruk, kes on suur prantsuse fänn ja räägib väga hästi prantsuse keelt + ofkoors ka inglise keelt (seda oskavad nad kõik) (tegelikult me lõpuks hakkasimega rääkima inglise keeles, sest prantslased ja rootslane õpivad Londonis ning kuna rootslane hisp k ei rääkinud, siis tegime kompromissi). Läksime pungil täis väga populaasesse baari Alfalfa, kus on suurepärane vein ja audente õhkkond. Väga kihvt oli ja need prantslased (tüdrukud), kellega kohtunud olen, on väga mõnusad seltskonnakaaslased. Ühel hetkel pandi Alfalfas muusika kinni ja algas happy birthday to you..ehk siis mingisugusel klendil oli sünnipäev..ja seejärel u poole tunni pärast keerati biiti juurde ja suht keeruline oli selle valju muusika saatel rääkida, aga sai hakkama. Tegime mõttelise tulpdiagrammi eri rahvuste detsibellidest: võidukalt ja suure edumaaga kroonisid seda ameeriklased (ühes minu tunnis vaatavad isegi hispaanlased kolme kõva häälega sädistavat ameeriklast pilguga "kust see veel tulnud on"), siis itaallased-hispaanlased ja seejäel vagurad rootslased (kelle seas on halb märk endast avalikult kõva häälega rääkida, erinevalt USA rahvast) ja siis hiiiiirvaiksed prantslased, kes sosistavad.. seda kõike rääkisid mu rahvusvahelised tuttavad.. tõsi või mitte, võta näpust.
Täna läheme Michaelaga ühe prantslase Lisa sünnipäevale, kellega kohtusin Marco (mu geograafist itaallasest kursavend) kokanduse workshopil, ja kes kandis seal Vincent vanGoghi pusa (Y). Jällegi väääga sümpaatne ja elav plika. Tegi ülesandeks riietada end pidžaamasse.
26. veebrurali oli aga Maria José, mu korterikaaslase pruudi sünkar, kuhu tuli ka kadunuke Julia. Läksime ühte baari, mis meenutas kellegi korterit ja mille nimi oli vist Torrero. Ana leidis sealt endale 19-aastase kena pisikese baarmani, kes mind venelaseks tituleeris, mille peale ma tegin solvunud näo ja seejärel sain täpsustuseks kommentaari, et ilus venelane, mis mind endiselt ei rahuldanud, seega lõpuks olin poolakas. Noh ühed kenad Ida-Euroopa türukud kõik. Lõpetasime Buddas (üks kolmekorruselin diskoteka), kus kohtasin ühte tuttavat sinna sõbra tahtel äraeksinud hispaanlasest ahitektuuritundengit (Jesús- popp nimi), kes tegi selle kohutava playlistiga klubivarahommiku natukene huvitavamaks, vähemalt sain pärismaalasega hispaania keelt rääkida (kuigi kogu õhtu oli tegelikult pärismaalastega, kui Julia välja arvata).
Kooli kohta ka üks lause, et mitte jätta minust muljet kui hedonistlikkust Erasmuse tudengist. Nüüd võin öelda, et jäin eelmise semestriga suhteliselt rahule, sest kahes kõige keerulisemas aines, mis mul siin olid, õnnestus saada 8,5 punkti 10-st (kunstiteooria ja Idrisi programm aines GIS). Ehk siis siit ammu teada moraal, et kui vaeva näha, tuleb ka tulemus. Kergetes ainetes miskipärast ei viitsi tavaliselt nii palju vaeva näha.. kuidagi ikka saab läbi suhtumine.
Tsau