on puhuma hakkamas. Igatahes kõrgrõhkkondade vahe on viimastel päevadel suhteliselt suur vist olnud, sest siin on üpris tuuline olnud ja isegi üks päev sadas jälle (loomulikult oli see 27. jaanuar). See ei takista mul aga kevadega uhkustamast, mida ma siin täiel rinnal tunnen, isegi niivõrd, et täna ostsin Mäkist jäätist.
Sellega viiks jutu kohe eilsesse, kuna sõin siis BurgerKingis (see oli totaalne pettumus, midagi polnud valida ja võtsin kiirelt salati ,kus polnud mitte midagi sees, ainult tomat ja lehed, rõvee, ainuke hea asi on see, et sain minipudeli oliiviõli kaasa). Käisime Maria José, José ja ta sõbra Fofiga kinos "Avatari" vaatamas, mis oli mu esimene 3D elamus kinos (kunagi ammu-ammu eKr Linnamäe lõbustuspargis oli päris esimene kord). Film oma olemuselt pole Kirke film ja kodus ma seda küll niisama mängima ei paneks, aga 3D-na oli huvitav muidugi ja ta nagu olekski oma arvutimänguliku stiili poolest 3D-na vaatamiseks mõeldud (mingid linnud ja püstolikuulid lendasid näkku). Sisu oli masendav. Inimühiskond oma hävitamistungiga tekitas minus pärast seda tülgastust. Ja nagu rusikas silmaaku olin ma just sama päeva hommikul lugenud kohalikust lehest, et teadlaste sõnul vajaks inimühiskond aastal 2030 kahte planeeti Maa, et oma vajadusi rahuldada ja et 10 000 kuni 50 000 liiki surevad välja. Mul igatahes tuli sinine periood peale seal kinosaalis.
Muide konosaal asus ühes linnaäärses magalas suures KAUBANDUSKESKUSES!!! Võib öelda, et mul tuli täielik kodutunne seal peale, see oli mu esimene kaubanduskeskus Hispaanias, kuid samas tundsin ma, et see ei ole üldse hispaanialik. Läksime me nii kaugele, kuna enne kino oli vaja õhtust süüa ja teised ajad ei klappinud vist.
Mis ma veel pajatan?
Sünnipäeva kingiks sain ühe sooritatud eksami. Pidasin rahulikult hispaanlaste ja sakslastega kodus, kuna õues oli tatine. Lausa nii rahulikult, et naabritädi, kes karjub juba siis, et ta magada ei saa, kui me terrassi ukse avame, sai jälle kaevata. Hoolimata pisiasjast, et me korraldame siin istumisi harvem kui kord kuus. Rääkides terrassiuksest, Héctor avas selle, kui äkki oli telekas põrandal, sest mingi juhe oli kuidagi tv külge takerdunud. Ilmselt on meie telekas aga paras tellis, sest midagi ei juhtunud õnneks.
Sünkariga sai suurem eksamiperiood ka läbi, mõned vähemtähtsad tööd ja asjad veel vaja teha, kuid enamjaolt on kõik. Üks põnevam tähistamise sorti õhtugi oli pärast GIS konkursside lõppu. Kõigepealt läksime hispaanlaste ja mu itaallasest tiimi liikme Marcoga (keska ajal Soomes vahetusõpilasena viibinud muide :D) ülikooli kõrval asuvasse baari, kus olime päris kaua. Seejärel toimus täielik seltskondade vahetus: hispaanlased läksid lailai ja meie Marcoga võtsime sappa erasmuslatele, et õhtust sööma minna. Kampa kuulusid paar prantsuse tüdrukut, kaks itaalia noormeest, kes väitsid, et nad on ainukesed normaalsed itaallased siin (üks oli muide blond ja nägi välja nagu hollandlane v sakslane) ja ma isegi usun neid, sest nad lahkusid meist, et minna koju eksamiteks õppima, öösel pidi kõige viljakam periood olema). A ja üks saksa turist oli ka :D hiljem liitus hollandlane, kes rääkis ofkoors head inglise keelt, kuigi Marco ja sakslase oma oli ka väga hea. Nii me siis internatsionaalitsesime ja hablasime inglési.
Vahepeal ostsime vanematele ka lennupiletid ära. Tulevad mulle aprillis külla ja siis natuke tripime ringi. jeei.
Täna ostsin konserveeritud kalmaare. Ma pean ütlema, et midagi nii rõvedat pole ammu saanud, nagu tõsiselt vastikud. Need kalmaarid, mida ma restos sõin olid küll normaalsed, aga need konserveeritud....never ever enam.

Siin kaks mu sünnipäevakinkidest: Starbucksi kruus ja rippuv kahepoolne (teise poole pildid pole näha) pildiraam. Olen väga rahul.