Täna öösel, orienteeruvalt pool kolm, toimus mu elus murranguline sündmus - elu esimene maavärin. Olin voodis ja kuulasin ipodi, kui äkki tundsin, et voodi liigub, vaatasin lampi ja see ka kõikus laes. Esimene mõte oli, et naabrid teevad midagi "kahtlast" või vähem kahtlast. Aga siis sain aru, et toimumas on ikka ehtne väike maavärinake. Läksin koridori, et elevust korterikaaslastega jagada (ainult Julia, meie unine sakslane, magas maavärina maha). Teised olid natuke ehmunud, mina jube rõõmus, sest Hispaanias üldiselt ei tohiks selliseid eluohtlikke maavärinaid olla. Terrremotooooooooooooo (maavärin hisp k)
Nüüd on alla 24 tuni jäänud lennukisse astumiseni ja jõuluks koju saabumiseni. Loodan, et temperatuur Eestis ülespoole suvatseb minna, niigi mul nina tatine.
Lähen täna kas mingisugust üliõpilaste kontserti kuulama kirikusse v mingisugust naljakat monoloo-etendust vaatama baari, v mõlemat. ei tea. aga kuidagi peab seda selle aasta viimast päeva siin tähistama.
Varsti näeb siis..
neljapäev, 17. detsember 2009
laupäev, 12. detsember 2009
!KONTSERT!!
Olen end äkitselt leidnud kahe päeva jooksul muusika seest. Ja vahva on olnud.
Kolmapäeval sain Pedrolt kutse FunClubi, mis asub Alamedas, kesklinna hipilikumas osas. FunClub oli väga cool, seintel aegumatute artistide plaadikaantest pildid + joonistused neist endist (Lou Reed, Patti Smith, Jim Morrisson..). Sissepääs oli millegipärast tasuta, kuigi tegu oli hispaania täiesti arvestatava popbändiga Pereza, kelle piletihinnad on tavaliselt 30 € ja nii. Pereza ei ole kindlasti see bänd, mida iga päev kuulaksin, aga kontserdil oli ok, sest heli oli hea ja laulja oskas laulda ja see oli mu esimene kontsert siin. Kontserdile minek oli ka täiesti eksprompt. Kõndisin kell 19:55 Maria Luisa pargis hispaania keelest koju, kui sain Pedrolt kõne, et meie kohtumine, mis algselt pidi olema 22 ajal, on nüüd hoopis 20:30, et minna kontserdile. Ma olin vägagi nõus, kuigi arvasin, et tüüp jõuab nagunii 21 alles mu ukse alla. Aga oh ei, täiesti õigeaegselt sai pärale, kuid siis selgus, et oma sõbraga, kes töötab FunClubis, pidi ta niisamuti kohtuma kell 20:30, mis selgitab asja. Ühesõnaga meil oli kiire. Kohale jõudes kohtusin Pedro kahe sõbraga.
Kummaline on see, et kuigi ma Perezat ei teadnud, oli mul siiski üks nende lugu ipodis, kuna Julia oli selle mulle andnud hunniku teiste hispaaniakeelsete lugudega. Ja veel meenus mulle järgmisel päeval, et olin näinud kunagi linnas nende plakatit ja nime meelde jätnud (mis küll kontserdi hetkeks oli ammu ununenud) ja siis youtubest kuulanud, kuid ei meeldinud (pop/rock).
Pedroga on lõbus + ta parandab mind ja seega ka keeleliselt kasulik (ta on ise Berliinis Erasmusega olnud ja ilmselt mõistab mind paremini kui teised, kes pole). Aga tüüp sõidab järgmine aasta praktikale Austrassia v Slovakkisse, nii et kahju. + sai uudise, et tal on võimalik teha doktorit (IT või sellega seonduva ala, täpselt ei tea) Indias, mis on kuulus oma IT meeste ja koolide poolest. See oleks alles kogemus. Samuti sain Pedrol plaadi tema bändi lugudega. Plaat mulle isegi meeldib, kuigi on hip-hop, aga meeldib, ja hispaania keeles! Hip-hop on hisp keeles peaks kasulik ka olema :D:DD:
Teine kontsert, kus käisin oma pere ja muude loomadega (José, Maria José ja Ana sõbrad, kellega viimasel ajal päris palju koos oldud), toimus samuti Alamedas, kuid väljas, ja oli Amnestia auks, kõikidele inimiõguste puudumise tõttu kannatavtele inimestele. Kontserdil esines kaks gruppi (Fügo ja Ghetto en Botas), mulle tundus, et mõlemad ska mõjutustega + G.enB. Oli folgi touchiga. Ja mõlemad väga hoogsate tantusliste rütmidega, nii et lõbu laialt. Rahvas oli ka väga meeleolukas, tantsisid lava ees seda üksteise nügimise tantsu ning kõigil oli tuju laes. See oli tõsiselt vahva. Pärast läksime ühte baari nimega Anima (vms), mille omanik on austerlane ja kus pidavat ainukses kohana (mida ma hästi ei taha uskuda, kuid võimalik) pakutama hõõgsi. Võtsime ühe kannu, sest hispaanlased tahtsid hirmsasti teada saada, kuidas maitseb soe vein, mida me Juliaga kiitnud oleme. Hea oli, aga oleks võinud soojem olla, arvestades seda, et tehti päris kaua. Jõudsime juba mikrolaine ahju nalju teha. Loodan, et seda siiski seal ei soojendatud (siin on mikro köögis üpris populaarne, mulle tundub). Baar ise oli juugendliku touchiga (vb seetõttu, et austria omanik), seintel juugendlikud pildid, pool-fotod poolpaljastest naistest. Baaris oli mitu „tuba“ / ruumi + väike sisehoov.
PS!
Siin on moes üks väga kummaline juukselõikus, mis domineerib noorte seas ikka väga tugevalt: pea pealt on lühike, kaela juurest algab pikem osa, pmts mullet + mingid patsid, mis veel omakorda kuskil välja kasvavad. Alguses arvasin, et see Alameda hipide teema, kuid Ana ütles, et see lihtsalt noorte teema (Granadas, ülikoolilinnas, oli ka palju näha).
kolmapäev, 2. detsember 2009
Tatine
Nali läbi, Sevillas algas sügis. Isiklikult panen selle Erki süüks, kes mulle eelmisel teisipäeval külla tuli ja vihma kaasa tõi. Me ei lasknud end sellest siiski heidutada ja ignoreerisime jahedust ning hiljem ka niiskust, mille tagajärjed ei lasknud end kaua oodata: saime igasugu tõvesid külge, vahepeal oli selline naer läbi pisarate (päriselt ei nutnud siiski). Kirjeldan kõigepealt toredaid seikasid, hetki, mis lõpuks ikkagi mällu sööbivad (halb ununeb ruttu).
Enne mainisin, et ei Erki ega mina jäänud haigusest puutumata, well, saaga jätkus. Kõige tipuks saime veel silmapõletiku ka. Mina esimesena ja samal ööl ka Erki, kuna see on väga nakkav. Hommikul helistasin kohe Mariale, kuna tal on väga kodus selle haigusega, et küsida instruktsioone ravi osas. Siis tõttasin apteeki, käes paber hispaania keelde tõlgitud sõnadega „valuvaigisti“ (analgénico), „kõrvapõletik“ (otitis) (selle hankis Erki), „silmapõletik“ (conjuntivitis) + ise teadsin sõna „köha“ (tós). Üks klient irnus, kui neid apteekrile ette veerisin. Üks hea aspekt selle kõige juure siiski on: mul võib seda sõnavara hispaania keele eksamil vaja minna:))))
Real Alcazar Sevillas:
Räägin koolist ka (emale ja sugulastele): eksamid on kõik jaanuari lõpus (turismigeograafia minu sünnipäeval, hispaania keel 26. jaanuaril – ehk siis palju õnne mulle, seda korvab vaid teadmine, et 28. jaanuar on siin vaba – mingi püha). Hetkel saan punkte vaid SIGsis ehk GISis ja kuna mul on õnne kooliasjades, valisin kogemata hea grupi endale, kes mõistab asja + ma ise mõistan ka enam-vähem + meil on konkursid, kus õppejõud viskab täringut, mille nr vastab ühele grupiliikmele, ja sellega on mul ka vedanud (olen pidanud lahendama lihtsaid ül:))) ja st juba mõned head punktid käes.
värviline Sevilla jõeäär:
PS: ma ei saa aru Sevilla temperatuurist. Täna näitas termomeeter 19, aga mul oli tagi + pusa, samas kui mõnel teisel päeval võib 19 kraadi olla hoopis teistsugune. Siin oleks termomeeter justkui kinni kiilunud.
Käisime Granadas, et Alhambra kompleks üle kaeda (viimane musulmanide tugipunkt Hispaanias, mis vallutati tagasi 1492), et Hispaania maastikku imetleda, et linna näha, et mu hispaania keele õpetaja Eve juures ööbida, kes andis panuse mu keele arengusse TÜ-s eelmisel kevadsemestril ja teeb seal hetkel teist magistrigraadi (kuigi on väga noor!).
Eve kodus Granadas, laual chorizo ehk vorst, kuid parem kui vorst, sest vorsti ma ei söö, aga seda võin süüa
Tegelikult ei plaaninud me üldse algselt Granada külastust, vaid Marokot hoopiski, kuid saatus ei olnud nõus. We Love Spain korraldab IGA nädalavahetus sinna giiditud reise, kuid just SEE n-v jäi reis ära, kuna musulmanidel lõppes ramadan ja selle auks nülgisid, veristasid nad lambaid nii hoolsalt, et tänavad kattusid verega ja lammaste peadega ninf reisifirma kartis, et vaatepilt võiks turiste (eelkõige nõrganärvilisi ameeriklasi) hirmutada. Ma oleks just seda näha tahtnud, hiiglama lahe ju. Nuuks nuuks. Granada idee teostus ka viimasel hetkel pärast mõningaid kahtlusi. Nimelt oli mul selleks ajaks juba külmetus hangitud, kuid paratsetamool (ma ei tea, kuidas kirjutatakse, pole eriline rohuvõtja) ja mingisugune salv võtsid palaviku ära, ning haiguse kiuste asusime teele. Granadas oli vaid 11 kraadi (Sevillas eelmisel päeval 20) ja Erkigi keha märkas seda ja külmetus. Lõpuks olime mõlemad sutsu tõbised, kuid midagi väga hullu veel siiski ei olnud. Trampisime linnatänavatel ja imetlesime mägise Granada superilusaid vaateid, jalutasime mäenõlval mööda käänulist tänavat, mida ääristasid valged majad, kuid kokkuvõttes otsustasime, et meile mõlemale meeldib siiski rohkem Sevilla, kuna Granada oli kohati liiga närviline, igavama planeeringuga + kitsam. Samas on seal rohkem noortekultuuri, kuna tegu on ülikoolilinnaga ja samuti pidavat olema ka rohkem varieeruvust baaride ja muusika koha pealt.
Granada view:
Alhabrasse läksime kohe esimesena, kui turismiinfopunkt leitud, linnakaart olemas, hommikukohv ja hispaania coldrex joodud, kuna kartsime, et kõik kohad sinna on reserveeritud. Eelmisel õhtul nimelt selgus, et Alhambra on nii turistikas koht, et iga päev on kindel külastajate arv, kes sisse pääseb ja iga külastaja saab oma kellaaja. Meil hullupööra vedas, sest kui kell 14:00 väravate taha jõudsime, ei olnud üldse saba ja piletid saime ka kohe + oma kellaaja. Väga huvitav oli ja sai palju ringi käia, vaadata linna eri külgedest, istuda palmi all, imetleda islami arhitektuuri, turnida mööda treppe, jalutada aias, aga Sevilla Real Alcazar on tegelikult sama ilus, kui mitte ilusam. Alhabra boonus on just asukoht kõrgel künka otsas. Õhtul sõime kooki ja jõime colacaod (kako!, mitte tellida hot chocolate'i kakao pähe) Fùtbol Cafes, mille nimi hirmsasti nalja tegi ja kust sai hoopis tennist jälgida.
Alhabras, kunstimuuseumi hoovis, Erki tegi Vitruviuse kirjeldatud, daVinci joonistatud meest:
Alhambra:
Sevillas jälitas Erkit narko-feissi needus. (Tartus on talle korduvalt pakutud kanepit, seetõttu arvan, et tal on narko-feiss, kuigi tegelikult on ta tubli ja ei tarbi seda kraami). Nimelt läksime üks hommik (või noh lõuna Eesti mõistes) hommikust sööma Maria Luisa parki, kus istusime ühe paviljoni alla ja hakkasime saiamääret peale laduma, kui üks hipi-keskealine kleenuke mees meiega ühines, ainult et tema hommikusöögiks oli marihuaana ja kokaiin. Kuna laenasime talle oma nuga, pakkus meilegi. Keeldusime viisakalt. Teine juhus oli Alamedas (Sevilla kesklinnas asuv alternatiivsemat sorti kvartal), kus tuli isu juua Torrese punast veini. Vabu pinke oli küllaga, aga jällegi ühineti meiega. Vb oli see kamba „SEE“ pink. Ja jällegi pakuti meile marihuaanat. Keeldusime viisakalt. Selle veiniga oli ka nali: avajat polnud ja leitasime päris hea lahenduse. Meil oli kruvi ja käärid, võtme abil sai kruvi korgi sisse ja kääridega tõmbasime välja:D Kuna tegu oli vägagi avaliku kohaga ja siin kehtib samuti keeld avalikus kohas joomisele, jälgisime ka politseid. Siiski sõitis üks meist mööda motikaga (vahe oli u meeter) JA ei teinud väljagi!!! Hispaania on cool. Ilmselt ignoreeriti, kuna oli päev, kuna me ei laamendanud, vaid tarbisime kultuurselt.. või mõnel muul põhjusel...
Eve kodus Granadas, laual chorizo ehk vorst, kuid parem kui vorst, sest vorsti ma ei söö, aga seda võin süüa
Tegelikult ei plaaninud me üldse algselt Granada külastust, vaid Marokot hoopiski, kuid saatus ei olnud nõus. We Love Spain korraldab IGA nädalavahetus sinna giiditud reise, kuid just SEE n-v jäi reis ära, kuna musulmanidel lõppes ramadan ja selle auks nülgisid, veristasid nad lambaid nii hoolsalt, et tänavad kattusid verega ja lammaste peadega ninf reisifirma kartis, et vaatepilt võiks turiste (eelkõige nõrganärvilisi ameeriklasi) hirmutada. Ma oleks just seda näha tahtnud, hiiglama lahe ju. Nuuks nuuks. Granada idee teostus ka viimasel hetkel pärast mõningaid kahtlusi. Nimelt oli mul selleks ajaks juba külmetus hangitud, kuid paratsetamool (ma ei tea, kuidas kirjutatakse, pole eriline rohuvõtja) ja mingisugune salv võtsid palaviku ära, ning haiguse kiuste asusime teele. Granadas oli vaid 11 kraadi (Sevillas eelmisel päeval 20) ja Erkigi keha märkas seda ja külmetus. Lõpuks olime mõlemad sutsu tõbised, kuid midagi väga hullu veel siiski ei olnud. Trampisime linnatänavatel ja imetlesime mägise Granada superilusaid vaateid, jalutasime mäenõlval mööda käänulist tänavat, mida ääristasid valged majad, kuid kokkuvõttes otsustasime, et meile mõlemale meeldib siiski rohkem Sevilla, kuna Granada oli kohati liiga närviline, igavama planeeringuga + kitsam. Samas on seal rohkem noortekultuuri, kuna tegu on ülikoolilinnaga ja samuti pidavat olema ka rohkem varieeruvust baaride ja muusika koha pealt.
Granada view:
Alhabrasse läksime kohe esimesena, kui turismiinfopunkt leitud, linnakaart olemas, hommikukohv ja hispaania coldrex joodud, kuna kartsime, et kõik kohad sinna on reserveeritud. Eelmisel õhtul nimelt selgus, et Alhambra on nii turistikas koht, et iga päev on kindel külastajate arv, kes sisse pääseb ja iga külastaja saab oma kellaaja. Meil hullupööra vedas, sest kui kell 14:00 väravate taha jõudsime, ei olnud üldse saba ja piletid saime ka kohe + oma kellaaja. Väga huvitav oli ja sai palju ringi käia, vaadata linna eri külgedest, istuda palmi all, imetleda islami arhitektuuri, turnida mööda treppe, jalutada aias, aga Sevilla Real Alcazar on tegelikult sama ilus, kui mitte ilusam. Alhabra boonus on just asukoht kõrgel künka otsas. Õhtul sõime kooki ja jõime colacaod (kako!, mitte tellida hot chocolate'i kakao pähe) Fùtbol Cafes, mille nimi hirmsasti nalja tegi ja kust sai hoopis tennist jälgida.
Alhabras, kunstimuuseumi hoovis, Erki tegi Vitruviuse kirjeldatud, daVinci joonistatud meest:
Alhambra:
Sevillas jälitas Erkit narko-feissi needus. (Tartus on talle korduvalt pakutud kanepit, seetõttu arvan, et tal on narko-feiss, kuigi tegelikult on ta tubli ja ei tarbi seda kraami). Nimelt läksime üks hommik (või noh lõuna Eesti mõistes) hommikust sööma Maria Luisa parki, kus istusime ühe paviljoni alla ja hakkasime saiamääret peale laduma, kui üks hipi-keskealine kleenuke mees meiega ühines, ainult et tema hommikusöögiks oli marihuaana ja kokaiin. Kuna laenasime talle oma nuga, pakkus meilegi. Keeldusime viisakalt. Teine juhus oli Alamedas (Sevilla kesklinnas asuv alternatiivsemat sorti kvartal), kus tuli isu juua Torrese punast veini. Vabu pinke oli küllaga, aga jällegi ühineti meiega. Vb oli see kamba „SEE“ pink. Ja jällegi pakuti meile marihuaanat. Keeldusime viisakalt. Selle veiniga oli ka nali: avajat polnud ja leitasime päris hea lahenduse. Meil oli kruvi ja käärid, võtme abil sai kruvi korgi sisse ja kääridega tõmbasime välja:D Kuna tegu oli vägagi avaliku kohaga ja siin kehtib samuti keeld avalikus kohas joomisele, jälgisime ka politseid. Siiski sõitis üks meist mööda motikaga (vahe oli u meeter) JA ei teinud väljagi!!! Hispaania on cool. Ilmselt ignoreeriti, kuna oli päev, kuna me ei laamendanud, vaid tarbisime kultuurselt.. või mõnel muul põhjusel...
Enne mainisin, et ei Erki ega mina jäänud haigusest puutumata, well, saaga jätkus. Kõige tipuks saime veel silmapõletiku ka. Mina esimesena ja samal ööl ka Erki, kuna see on väga nakkav. Hommikul helistasin kohe Mariale, kuna tal on väga kodus selle haigusega, et küsida instruktsioone ravi osas. Siis tõttasin apteeki, käes paber hispaania keelde tõlgitud sõnadega „valuvaigisti“ (analgénico), „kõrvapõletik“ (otitis) (selle hankis Erki), „silmapõletik“ (conjuntivitis) + ise teadsin sõna „köha“ (tós). Üks klient irnus, kui neid apteekrile ette veerisin. Üks hea aspekt selle kõige juure siiski on: mul võib seda sõnavara hispaania keele eksamil vaja minna:))))
Real Alcazar Sevillas:
Räägin koolist ka (emale ja sugulastele): eksamid on kõik jaanuari lõpus (turismigeograafia minu sünnipäeval, hispaania keel 26. jaanuaril – ehk siis palju õnne mulle, seda korvab vaid teadmine, et 28. jaanuar on siin vaba – mingi püha). Hetkel saan punkte vaid SIGsis ehk GISis ja kuna mul on õnne kooliasjades, valisin kogemata hea grupi endale, kes mõistab asja + ma ise mõistan ka enam-vähem + meil on konkursid, kus õppejõud viskab täringut, mille nr vastab ühele grupiliikmele, ja sellega on mul ka vedanud (olen pidanud lahendama lihtsaid ül:))) ja st juba mõned head punktid käes.
värviline Sevilla jõeäär:
PS: ma ei saa aru Sevilla temperatuurist. Täna näitas termomeeter 19, aga mul oli tagi + pusa, samas kui mõnel teisel päeval võib 19 kraadi olla hoopis teistsugune. Siin oleks termomeeter justkui kinni kiilunud.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)
