La vida en Sevilla

Lisboa / Lissabon

2010-05-12T09:53:00.000-07:00

Neljapäeva südaöösel põrtutasin bussiga Lissaboni suunas (buss hilines umbes 20 minutit ja oli puupüsti täis.. ei tea, mis lust see öösel sõita on, mina tegin seda majanuslikel põhjustel.. et ei peaks hosteli eest nii palju maksma). Umbes kella 7 ajal jõudsin kohale ja läksin otsejoones metroopeatusesse, kus hunniku teiste reisijatega püüdsime nuputada, kuhu minema peame, kuidas pileteid osta jne.. konsulteerisin hispaanlastega ja aitasin ameerika tüdrukuid (tore on keeli osata sellistes situatsioonides).

Turistikas lift, Lisboa mini Eiffeli torn:

Kui kesklinna jõudsin, oli esimeseks külastuseks kohe üks peaväljakutest (Pedro IV), kus sain näha esimesi varajasi inimesi / neegreid peamiselt/. Lisboas on üpris palju mustanahalisi. Mitte küll nii palju kui Pariisis, kuid tunduvalt rohkem kui Sevillas näiteks. Esimesed sammud tegin Baixa kvartalis, mis on linna üks väheseid madalaid, kallakuteta osasid ja kaardi pealt on teda kerge ära tunda, sest ta on pärast 1755 a tulekahju uuesti üles ehitatud Ameerika linnade geomeetria stiilis. Seal asub ka ostuparadiis. Seejärel hakkasin mööda künkanõlvi ülespoole rühkima ja jõudsin Santa Luzia vaateplatvormile, kus heitsin esimese ülevaatliku pilgu punakaspruunidele katustele ja tõusva päikese seltsis sõin oma 7 tundi vana baguetti ära.

Vaateplatvorm, tere hommikust:

Lisboa üks karakteristikutest minu jaoks on laialivalguvus, sest linnas oleks nagu mitu eri tõmbekeskust, mis omavad eri funktsioone, on turistile huvipakkuvad ja asuvad teineteisest kuradi kaugel (ok, mitte kõik, aga osad). Kompaktsusega see linn just ei hiilga. Seda illustreerib mu palverännak Euroopa suurimasse ookeani elustiku muuseumisse - Ocenarium. Mu turistikal kaardil puudus Lisboa uuem linnaosa Parque das Naçoes, ainult suund oli kätte näidatud. Selles piirkonnas asub siis Ocenarium, 98. a Exposición Universali paviljonid, Vasco da Gama torn ja kaubanduskeksus... ja sinnapoole ma rühkima hakkasin, mõeldes, et kui kaugel see ikka asuda saab.. kõigest 2 tunni tee kohvipeatusega ja kaunid maantee ja autotöökodade vaated. jeei.

AntarktikaOcenariumis:

Tagasi tulin bussiga. Aga Ocenarium oli kihvt, läbi mitme korruse suurused akvaariumid eri ookeanide kaladega ja näidiselukeskkonnad iga ookeani kohta. Kokkuvõttes väga hariv üritus. Parque das Naçoes´i kallastel (Taguse jõgi, mis suubub Atlandisse ja meenutab juba rohkem merd kui jõge) kõndides oli ainuke kord, kui jõeäär mulle ilus tundus, sest kesklinnas vajaks see tugevat korrastamist, kuna tundsin liigset industriaaltegevuse hõngu.

Vasco da Gama torn ja "ilus jõejäär":

Kui jõeäär välja arvata, siis üldpilt Lisboast oli mulle väga meelepärane - palju audentsust arhitektuuri näol: vanad poollagunenud plaatiditud fasaadidega majad kõrvuti kaasaegsete disaini poodide/restoranidega; üles-alla lainetav maastik, inimesed, kes ei ole mitteeuroopalikult peenutsevad moejüngrid, iga nurga peal asetsevad armsad pasteleríad (saiakeste-koogikestekohvikud), mõistlikud ja odavad hinnad. Ainult söögikohad tundusid liiga kitsad ja kohati pimedad.. seetõttu sisenesin lõunasöögi tarvis ultramoodsasse kohvik-poodi, kus sai riiulilt ökotooteid haarata ja seejärel letist süüa tellida. Võtsin bacalao quiche´i (bacalao on Ibeeria ps üks väga söödav ja populaarne kala, mingi tursaline vist), olles Ocenariumis eelnevalt lugenud, et bacalaode kaitsmise eesmärgil tuleks meil oma toidumenüüd / -harjumusi muuta :D:D iroonia minu poolt. Samas ma olen Hispaanias oleku ajal ainult kolm korda seda kala söönud, usun, et minu pärast nad ohus ei ole.

Tüüpiline plaaditud fassaad ja vaikelu kuivava pesuga:

To be continued .. (pean Mariale lennujaama vastu minema, tuhapilvest hoolimata õnnestub vähemalt kellelgi mind külastada) ..

Loll vulkaan ja järjekordne vaba nädal

2010-04-23T05:29:00.000-07:00

Feria värav, peaportaal:

Sellist ebaõnne, nagu mind ja mu peret tabanud Eyjafjallajökulli listiku vulkaani näol, pole ammu kogenud. Selle asemel, et perega Andaluusiat ja Marokot avastada, pean nüüd kodus passima ja kohustuslikku kirjandust lugema (mingi tobe politseiromaan, kus on päris palju sõnu, mida sõnaraamatus ei eksisteei.. jeii). .. ok, on ka helgeid külgi: nägin vaba nädala põhjust - Feriat, ehk siis Sevilla kevadist pidustust, mille raames eraldatakse linnas üks suurem maa-ala, kuhu eri grupid (kuulsad perekonnad, poliitilisedparteid, mõni sõpruskond, klubi) püstitavad oma telgid, igaühes eri tants-trall-dekoratsioonid-söögid-joogid jne. Ei oska täpset arvu öelda, aga silma järgi tundus, et neid telke oli ropult palju, sadades kindlasti. Enamik telke on privaat-telgid ja sisenemiseks pead tundma kedagi, omama kutset. Õnneks olin mina koos hunniku hispaania sõpradega ja osad neist vist teadsid kedagi ning saime näiteks ühte suurde Jaeni (kohanimi) telki sisse, kus tantsisime sevillanat (st ma proovisin, kuna samme ma telgelikult ei oska, aga mind aidati, õpetati):D Sevillana sarnaneb võhiku pilgule natuke flamenkoga, kuid on väga palju kergem. Kokku on vaid neli osa ja need osad tunduvad õpitavad. Ainult käed-jalad tuleb saada korraga õigesti tööle. Samas öö poole sisenesime jultunult päris mitmesse teise telkigi (ma arvan, et jultunult, sest ma ei usu, et meil nii palju kontakte oli).

Michaela, Andreas, Esteban:

It-d vms õppiv tüdruk (Estebani kooliõde igatahes), kes joob manzanillat, mida limpsiga segatuna kutsutakse REBUJITOks:

sõbrapilt:

Kogu nädala vältel võib linna peal patseerimas näha pidulisi flamenco kleitides. Need on spetsiaalselt feria jaoks mõeldud naisteriided ja paljudel tüdrukutel on kodus 3-4 sellist kostüümi, et iga päev ei peaks sama riietust kandma. Eriti koomiline on roos, mis täpselt peanupu otsa asetatakse. Feria ajal domineerib üks põhijook - manzanilla, mis on Andaluusiast pärit (Sanlúcar de Barrameda - mu koterikaaslaste linnast)sherri, sellele lisatakse sidrunilimonaadi, et kangust vähendada. Lisaks neile naljakatele ja uhketele kleitidele võib näha-kuulda kuljustega varustatud ja ehitud hobukaarikuid, seetõttu on sõiduteedel ka tavalisest rohkem kakat (ijuu). Snoobid pidulised kasutavad neid, et uhkelt Feriale ratsutada.

nemad püüdsid mulle sevillanat õpetada:

aga ilmselgelt olin ma kehvem, kui need kaks jõnglast:

pildistaja:

Nii palju siis feriast..
natuke elust ka.. tundub, et on kujunenud eraldatavad sõprusingid: ühelt poolt hispaanlased, kellega ma Hectori kuulsat paellat söön, tinto de veranot ja õlut joon, kaarte mängin .. teiselt poolt erasmuse segavereline (peamiselt prantsuse-itaalia)gupp, kus on ka paar hispaanlast (ühe arhitektuuritudengiga, kelle nimi on Jeesus (irw), saan hästi läbi) ja kes mulle väga sümpaatsed tunduvad. JA loomulikult mu kaks sakslast - Michaela ja Andreas, kes on kohe väga-väga sümpaatsed. üks ütlemata nunnu paar ja mul on hea meel, et saatuse vingerpusside tahtel on Andreas pidanud meie korterit pea iga nädalavahetus külastama (õpib Granadas erasmuslasena), sest nende kahega on alati tore välja minna või Triviat mängida (Fookus) ..
Üks õhtu leidis aset juhuslik geograafide kogunemine peahoone vastas olevas baaris (kõigest teine taoline mu siinoldud aja jooksul, aga noh mul on ainult 3 geograafia ainet ka) Seltskond oli kirev: prantslane, eestlane, austerlane, itaallane ja kaks hispaanlast. Rääkisime õpetajaid taga (kuidas üks vihjab kogu aeg seksile ja kannab liiga kitsaid pükse (meessoost, khmm), ilmast (mis see aasta on nagu loteriivõit jutumärkides), Semana santast ja jumal teab millest veel, aga jube lõbus oli, pani mõtlema, et siin tunnen puudust ühest koolikaaslaste kambast, mida mul siit-sealt valitud õppeainete tõttu ei ole. Aga noh, isegi kui oleks, oleks see liiga ajutine, et tekiks püsivaid sidemeid ja suhteid.
Kunstiteoorias sain õnneks ühele poole kohustusliku ettekandega. Pidin avalikult rääkima ja see tundus alguses natuke hirmus, sest raamat, mille valisin rääkis modernismist ja postmodernismist, ning oli pea 400 lk ning vahepeal tundus, et ega ma sellest eesti keeles ka aru ei saaks, aga kokkuvõttes läks hästi. (õnneks oli mul üks raamat veel, mida pidin tutvustama ja mis oli palju lihtsam, seega ei langenud kogu raskuskese ainult sellel "modernidad y postmodernidad" raamatule. Õpetaja ja õpilased olid veits üllatunud, et ma kaasaegse teema valisin, sest siin on rõhk rohkem klassikalisel kunstiteoorial, aga nagu ikka, ei viitsi mina seda põhja kogu aeg õppida, sest teada värk on see, et kaasaega, kui üldse jõuab, siis võetakse seda tihtilugu liiga vähe käsitluse alla, ja see ei meeldi mulle teps mitte.
Täna lähen Jeesuse juurde õhtust sööma (viimne õhtusöömaaeg. haha), lasen tal tõlkida mõned mitte-minu-sõnaraamatus-eksisteerivad sõnad selle lollaka politseiromaani kohta.

Yli-kool

2010-04-05T10:25:00.000-07:00

Pühendusega vanavanematele

Ma ei tea miks, aga mulle tundub, et see semester, lisaks sellele, et see on ajalises mõttes pikem, on mul ka rohkem aineid, kuigi matemaatikat kasutades see nii ei ole. Kõik ained on suhteliselt pehmed ja pehmete ainetega tundub alati, et aeg venib nagu kaamli ila. Samas on paar ainet, mis mulle väga huvi pakuvad, nagu kunstiteeoria, kus oma hajameelsuse tõttu pidin õppejõudu osaliselt vahetama (hajameelus, kuna tegin tunniplaani nii, et eelmise õppejõu ajad kattuvad mu geograafia aine SIGS II-ga, ja osaliselt, kuna nüüd käin kahte õppejõudu kuulamas, kes annavad eri aegadel sama ainet). Uus kunstiteoreetik on mees (Powerpoindi presentatsioonidega) ja räägib väga selget ja ilusat hispaania keelt, tehes seda boonusena ka huvitavalt, ja noh, need powerpoindi pildid on abiks teema omandamisel. Võib öelda, et kunstiteeorias saan suhteliselt kõigest aru keelelises mõttes. Teistes ainetes on pahatihti mureks mu igipõline komme olla hajevil, surfata omas maailmas.

Aine, mis kannab pikka ja lohisevat nime: regionaalareng – territoriaalpoliitika ja planeerimine, on nimest hoolimata põnev. Seal on kolm õppejõudu (üks eriti aktiivne ja kena noorem mees) ning temaatika puudutab majanduse arengut, Euroopa Liitu ja loomulikult eelkõige regionaalarengut (kuna ma tahtsin väiksena saada pangadirektoriks (nõme), siis ilmselt on minus mingisugune doos majanduse ja riigi rahajaotamise poliitika vastu huvi).

Urbanistika kesk- ja uusaja linnadest on jällegi aeg-ajalt, nagu vanaaja urbanistika, hiina keel . Teine õppejõud annab ja kui alguses isegi sain aru, siis pärast renessanssi hankis seegi tarkpea raske keelekasutuse, võib-olla on asi liiga spetsiifilistes sõnades... ei tea. Teine urbanistikat puudutav aine on geograafia vallast ja käsitleb linnakeskkonda puudutavaid probleeme, eriti just linna looduskkeskonda, õhusaastet jmt. Eelnevaga võrreldes on sealne keelekasutus väga lihtne, aga nii pehme ja üldine, et peab kokku võtma sõnaga HÄMA. Midagi vast õpib, aga rohkem keelelises mõttes. Samas kohe tuleb eksam teooria peale ning seejärel keskendume ainult praktikale (lahendame, toome näiteid linnakeskkonda puudutavate konkreetsete probleemide kohta). Loodan, et häma asendub seega millegi konkreetsega. Lisaks on boonuseks väljasõidud antud aine raames. Jeei.

SIGS II arvutitega on hommikul kell 9, seega mul rähm alles silmas ja õppejõud laseb teha kogu aeg mingisuguseid harjutusi, kuid ei näita ette, kuidas neid teha (teooria küll eelneb, aga ma ei suuda seda 100% jälgida, + programm on inglise keeles, teooria hispaania keeles.. keeruline, aga vast saab hakkama), seega peab kogu aeg käega vehkima, mis on mulle vastukarva.

Hispaania keel on nagu ikka, ainult et nüüd olen ma kõgemal levelil (3) :D. Peame kuulama, kuidas õpetaja (mitte pahatahtlikult küll) ütleb vigasid kommenteerides, et seda õpitakse hispaania keele tasemel 1 või 2. Üldjoontes on huvitav, head õppematerjalid ja lõpuks saab õppida võõrkeelt õpitavas keeles, mitte emakeeles, mis on mõttetu. Uues töövihikus on kaks lehekülge pühendatud hispaania filmide loendile, mis on ülicool, nüüd saan huvipakkuvaid järjest tõmmata, ilma et peaks otsima netist, mis hispaania filmid üldse maailmas eksisteerivad. Euroopa kino – pöial püsti!!!!

PS viimase lause jätkuks: vaatasin eile ühe hispaania sõbraga filmi ülipaksust Harlemi tüdrukust „Precious“, kelle ema peksis ja ahistas teda vaimselt, isa seksuaalselt ning koolis oli ka kehvasti ning ausalt öeldes tahan pärast seda filmi veel vähem USA toodangut näha (film oli hästi tehtud, aga väga masendav ja kauge minu maailmast).

Semana Santa

2010-03-31T03:07:00.001-07:00

Taaskord on Sevillas pühad, kuid seekord lausa nädalapikkused (peab toitu varuma:D), kuna tähistamisele kuulub Semana Santa ehk püha nädal ehk ülestõusmispühad. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et üks osa linnakodanikke kasutab võimalust ja põgeneb ära randa, suvekodudesse, teine osa valgub tänavatele, et võtta osa (kas pealtvaatajana või vennastekoguduse liikmena) protsessioonidest. Igal vennastekogudusel on oma kodukirik, kust nad alustavad rongkäiku katedraali suunas (mõnel tuleb jalutuskäiku alustada hommikul, teisel jälle piisab paarist sammust) ja seejärel tagasi. Riietuse ristisime mina ja Micha, kaks suhteliselt võhiklikku paganat, Klu Klux Klaniks, mis loomulikult on pila ja kõva häälega öeldes, solvav. Tegelikult tuleks neid valgetesse linadesse ja koonusekujulise mütsi alla peitunud fantasme nimetada nazarenodeks.

On kahte tüüpi vennastekogudusi: anult mehed või mehed ja naised. Väga palju leidub nazarenode seas pisikesi pätakaid, kelle taskud on pungil caramelosid (karamellikomme). Rongkäik venib suhteliselt aeglaselt ja eile öösel kulus meil näiteks kolm tundi, et näha kogu vennastekoguduse kampa sisenemas kodukirikusse. Rongkäigu kulminatsiooniks oli kõigepealt oma (inimkonna) risti kandva Jeesuse altari ilmumine (risti tuli natuke lammutada, et ta uksest sisse mahuks) ning seejärel küünlavaha seest välja piiluva Neitsi Maarja altari saabumine (nii u pool tundi hiljem). Need alatarid on omaette kunstiteosed ja mõned kujud on väääga vanad ning hinnalised. Kõike seda saadab üldjuhul orkestri tume muusika. Kui alatrid nähtavale tulid, nõudsid nii mõnedki "tssssssssss" vaikust, et austada pühalikku hetke. Samas tuli mul tõdeda, et kuigi nii mõnelgi pealtvaatajal tikkus pisar silmanurka, oli ka neid päris palju, kes märjukest Cruzcampot (täielik õllemonopol Sevillas) kurku kallasid. Kui ma ütlesin kõva häälega sõpradele, et religioon ja Cruzcampo käivad siin käsikäes, siis mu kõrvalolev mees hakkas naerma ja noogutas pead, et Sevillas on see tõesti nii.

Filmimees:
meie isa Tervise-Jeesuse väljak :D

kõigepealt tuli Jeesus:
seejärel ülikurb, kuid väga uhke Neitsi Maarja:
Pillimehed:

Palmipuudepüha ehk pühapäev oli õnnistatud superilusa ilmaga:

kevad=suvi

2010-03-23T12:29:00.000-07:00

Kuulutan kevade algusega suve avatuks, sest väljas on juba ma-ei-tea-mitmendat-päeva 25 ja rohkem kraadi päeval. Samas on selle rõõmu valmistava muutuse kaasnähtudeks sääsed, kes taas (nagu sügiselgi) tahavad minuga öösel tuba jagada ja rikuvad mu öörahu rohkem kui kõva häälega rögastav naabrionu või karjuv imik. Mu ranne on ühest imepisikesest hammustusest kohutavalt paistes ja sügeleb ja valutab.. ma ei tea, mis mürki nad siin kasutavad.

Maasikad on ka poelettidele ilmunud, need samad hispaania maasikad, mis eestis kaubanduskeskuste ustele esimesena ilmuvad ja hirmkallist hinda nõuavad, siin maksab kilo mu kõrval poes 30 eeku. Pole veel ostnud, aga näevad liiga ilusad ja artifitsiaalsed välja.

Eile peesitasin pargipingil ja lugesin Terry Richardsoni kohta käivat artiklit (kuidas ta oma noori modelle kabistab/ära kasutab), kui ootamatult keegi minuga rääkima hakkas. Sellest uuest vestluskaaslasest hakkas hargnema kokkusattumuste ahel, sest järgmisena läks mööda üks mu tuttav hispaanlane (geograaf) ja seejäel astus ligi korterikaaslane Michaela, ehk siis mulle tuttavad inimesed, kes üksteist ei tundnud, kuid lõpuks moodustasime ühe kentsaka seltskonna. Tegelikult esimene vestluskaaslane oli tundmatu, kuid sümpaatne mehhiklane, kes on Sevillas uustulnuk ja lihtsalt otsis uusi tutvusi, kuid mitte külge kleepuvalt, vaid viisakalt ja talle omaselt avatud moel. Mehhiklane pidi peagi mingisuguseid jalka pileteid otsima minema, kuid teistega jäime pargipingile kaheks tunniks peesitama. Toredad kokkusattumi/used teevad tuju heaks.

Nädalavahetusel käisime Michaela, Andrease (M. peika), Camille (mu prantuse sõber ja pmts naaber) ning Camille'd külastava sõbannaga teterias (a la teemaja, Maroko vms stiilis kujundusega -> madalad lauad, kott-toolid jne). Lisaks teele tellisime ka virsikumaitselise vesipiibu. Kuigi ma vesipiibu fänn ei ole, siis uskumatul kombel oli vesipiip väga mahe ja domineeris puuviljamaitse mitte tubakas. Üleüldse oli jube tore seltskond ja õhkkond.

...

Mul oleks veel kirjutada, aga mul on silm kohe-kohe looja vajumas (see sissekanne on kohustusliku maiguga, sest vaatasin, et laiskus on peal).. seega.. böööö

Kaks "perekonnatuttavat" (meie hispaania pere sõbrad) ja mina ja Michaela

Käisime Michaelaga jõe ääres, kui äkki.. saime värvi

pilt

2010-03-10T15:18:00.000-08:00

Kompenseerin eelmise sissekande pildi defitsiidi ja näitan teile oma uut korterikaaslast Michaelat:

uus chica

2010-03-05T03:23:00.000-08:00

..¡HOIATUS! enne järgneva sissekande lugema asumist tuleks teadmiseks võtta, et tegu on illustreerimata kokkuvõttega minu viimase aja vihmast läbi vettinud sündmustest, seega pildimaterjali ei ole ja tuleb läbi ajada kujutlusvõimega.

Alustan kõige mäkimisväärsemast sündmusest / muutusest - korterikaaslase vahetus. Alates 1. märtsist elan koos uue sakslase Michaelaga, kellega jagame nüüd ühist seina. Saabus Sevillasse Huelvast (mereäärne linn Sevillast lõunas, kus lehkab industriaaltegevuse järele), kus eelmisel semestril õppis ülikoolis, ja nüüd asus Sevillas oma praktikat teostama õpetajana. Olen uustulnukaga täitsa rahul, on aktiivne ja huvitav vestluskaaslane ja sakslasele omaselt sümpaatne ning kodu mõttes korralik (ainult uksi armastab paugutada, mis minule kui nõrganärvilisele vahel šokiteraapiana mõjub). Esimesel päeval astus uksest sisse oma poiss-sõbraga, kes teeb Erasmuse aastat Granada ülikoolis.. seega päris kaval samm nende poolt, sest vahemaa pole väga suur ja saavad üksteisel aeg-ajalt külas käia.

Eile läksime ühte cooli tapasbaari, kus esimesel korrusel on laudade asemel azulejodega ( http://en.wikipedia.org/wiki/Azulejo ) trepid, kus peal rahvas istub ja sööb/joob ja sealt avaneb suurepärane ülevaade kõigile, hea jälgida ja kogu baar ning külastajad on nagu üks suur tervik. Seejärel otsustasime minna edasi mõnda teise baari, et üks klaas võtta ja n-ö Michaelale Sevilla kohalikku elu näidata. Tee peal põrkasime kokku prantslastega, keda külastas üks kihvt rootsi tüdruk, kes on suur prantsuse fänn ja räägib väga hästi prantsuse keelt + ofkoors ka inglise keelt (seda oskavad nad kõik) (tegelikult me lõpuks hakkasimega rääkima inglise keeles, sest prantslased ja rootslane õpivad Londonis ning kuna rootslane hisp k ei rääkinud, siis tegime kompromissi). Läksime pungil täis väga populaasesse baari Alfalfa, kus on suurepärane vein ja audente õhkkond. Väga kihvt oli ja need prantslased (tüdrukud), kellega kohtunud olen, on väga mõnusad seltskonnakaaslased. Ühel hetkel pandi Alfalfas muusika kinni ja algas happy birthday to you..ehk siis mingisugusel klendil oli sünnipäev..ja seejärel u poole tunni pärast keerati biiti juurde ja suht keeruline oli selle valju muusika saatel rääkida, aga sai hakkama. Tegime mõttelise tulpdiagrammi eri rahvuste detsibellidest: võidukalt ja suure edumaaga kroonisid seda ameeriklased (ühes minu tunnis vaatavad isegi hispaanlased kolme kõva häälega sädistavat ameeriklast pilguga "kust see veel tulnud on"), siis itaallased-hispaanlased ja seejäel vagurad rootslased (kelle seas on halb märk endast avalikult kõva häälega rääkida, erinevalt USA rahvast) ja siis hiiiiirvaiksed prantslased, kes sosistavad.. seda kõike rääkisid mu rahvusvahelised tuttavad.. tõsi või mitte, võta näpust.
Täna läheme Michaelaga ühe prantslase Lisa sünnipäevale, kellega kohtusin Marco (mu geograafist itaallasest kursavend) kokanduse workshopil, ja kes kandis seal Vincent vanGoghi pusa (Y). Jällegi väääga sümpaatne ja elav plika. Tegi ülesandeks riietada end pidžaamasse.
26. veebrurali oli aga Maria José, mu korterikaaslase pruudi sünkar, kuhu tuli ka kadunuke Julia. Läksime ühte baari, mis meenutas kellegi korterit ja mille nimi oli vist Torrero. Ana leidis sealt endale 19-aastase kena pisikese baarmani, kes mind venelaseks tituleeris, mille peale ma tegin solvunud näo ja seejärel sain täpsustuseks kommentaari, et ilus venelane, mis mind endiselt ei rahuldanud, seega lõpuks olin poolakas. Noh ühed kenad Ida-Euroopa türukud kõik. Lõpetasime Buddas (üks kolmekorruselin diskoteka), kus kohtasin ühte tuttavat sinna sõbra tahtel äraeksinud hispaanlasest ahitektuuritundengit (Jesús- popp nimi), kes tegi selle kohutava playlistiga klubivarahommiku natukene huvitavamaks, vähemalt sain pärismaalasega hispaania keelt rääkida (kuigi kogu õhtu oli tegelikult pärismaalastega, kui Julia välja arvata).
Kooli kohta ka üks lause, et mitte jätta minust muljet kui hedonistlikkust Erasmuse tudengist. Nüüd võin öelda, et jäin eelmise semestriga suhteliselt rahule, sest kahes kõige keerulisemas aines, mis mul siin olid, õnnestus saada 8,5 punkti 10-st (kunstiteooria ja Idrisi programm aines GIS). Ehk siis siit ammu teada moraal, et kui vaeva näha, tuleb ka tulemus. Kergetes ainetes miskipärast ei viitsi tavaliselt nii palju vaeva näha.. kuidagi ikka saab läbi suhtumine.
Tsau

Il pleut il pleut, bergère...

2010-02-18T10:03:00.000-08:00

Ma pean selle blogi nime ära muutma, sest mulle tundub, et ma ei viibi mitte Sevillas vaid Londonis, kui subkultuuride puudumine välja arvata. Siin on juba üle nädala sadanud ja kui vahpeal päike isegi piilub pilve tagant ja kütab ilma 20 kraadini, siis kümne minuti pärast hakkab jälle kallama. Sel aastal on ilmselt sademed "IN", sest nagu Eestit on õnnistatud erakordse lumekogusega, siis siin on see ekvivalentne sademetega. Paar tundi tagasi ostsin isegi vihmavaju, kaelkirjaku mustriga.
Vahepeal on alanud mu teine semester ülikoolis, siis veel käisin Cadizi tuntud karnevalil, ühe siinse semu Basilio (hollandi juurtega) sünnipäeval ja eile oli uute erasmuslate avapidu.
Kolm esimest päeva koolis olid jube väsitavad (eile isegi magasin raamatukogus!! pool tundi tunniajase pausi ajal), sest kool algab kell 9, aga ma olen hajunud kell 10 äkama, mitte 8 nagu hetkel. Hea meel on siiski sellest, et erinevalt sügissemestrist, tunnen end nüüd kindlamini ja tunnis saan ka peaaegu kõigest aru. Loogiline, kuid suur kergendus. Kõige paremini läks mul kunstiteooria eksam, ei ole väga loogiline, aga tore.
Cadizi karnevalist nüüd. See on teada-tuntud igaastane üitus, kuhu koguneb nii turiste kui ka pärismaalasi Hispaania eri osadest. Teine samalaande ja väljaspoolgi tuntud karneval toimub Tenerifel. Mina maskeerisin end piraadiks, kuna leidsin suhteliselt tervikliku varustuse 2€ eest (sinna kuulusid väike piraadimüts, silmaklapp, kuldraha, püstol, piraadimõõk, kõrvarõngas ja pealuuga amulett). Kohapeal selgus, et mul on päris palju kompanjone. Teised populaarsemad maskeeingud olid näiteks vaimulik, transvestiit, beebi, kanad jm sulelised, kass, indiaanlane jne, sõjamees jne .. Aga mis on oluline: peaaegu kõik olid maskeeritud! Ainuke häda oli see, et suhteliselt jahe oli, mida võimendas veel asjaolu, et Cadiz asub mere ääres. Enamiku ajast olime tänavatel, mis olid pilgeni rahvast täis. See vaatepilt, mis kella viie ajal hommikul tühjenevatel tänavatel avanes, oli uskumatu, meenutades prügimäge. Vahepeal põikasime ka paari suhteliselt tühja paari, kuhu olid kogunenud üksikud sooja otsivad pidulised. Rääkisin ühe kohaliku baari dj-ga teemal "Sevilla tähtsus väljaspool kohalikku tasandit", kuid me rääkisime teineteisest veits mööda, sest tema tasand oli maakond/riik, minu oma Euroopa/maailm. Aga jaurata on ikka tore. Näiteks üks 19a nolk segas mu teekonda bussi peale oma narriva tooni ja burksi hoidva käe vibutamisega: "ähää-ää mul on hamburger, sul ei ole," see oli suht naljakas, sest ma olin söönud ära kaks baguetti, nii et nälga ei tundnud ja õpetasin talle hoopis prantsusekeelse vanasõna: Il faut battre le fer pendant qu´il est chaud :D (on vaja taguda rauda, kui ta soe on), sest poiss oskas prantsuse keelt.
kardinalid vms avaldasid tungivat soovi piraadiga pilti teha:

enne pidu harjutasis vehklemisvõtteid, kui neid cowboyde peal praktiseerida püüdsin, läks mõõk katki (hiina kvaliteetkaup):külma käest rannapostri alla:
Sevillas:
Cadizis:

räpases Cadizis:

Basilio sünnipäevapidu, kes on üks mu hispaania semudest, toimus üks päev enne karnevali ja sinna me läksime Juliaga (teised korterikaaslasedläksid varem) läbi vihma, üks vihmavai kahepeale. Harukordne oli koosviibimise juures see, et pidu algas kell 13 päeval, mis siinkandis (ja ega Eestiski) pole kombeks, kuid poisid kartsid naabrite pärast:D Héctor, kes on suur paella kokkaja alati, valmistas liha paella (sellest jäime Juliaga tema eksami ja hilinemise pärast ilma) ja mereandide oma, mis oli ütlemata rikkalik, kuna mereandidega ei oldud koonerdatud ja maitse oli väga väga hea. Sel päeval sain palju tasuta (st passiivselt) suitsetada, sest nagu ma vist olen maininud, hispaanlsed on korstnad. Aga lahe on see, et kui kellelgi juhtub olema mõni erilisem tubakas, siis keeratakse sellest suits, mille mahve jagatakse geograafilise mängu abil: suitsuhoidja ütleb ühe riigi, mille pealinna ta peab teadma, ja see, kes esimesena vastust teab, saab suitsu. Kuigi mäng oli minu jaoks intrigeeriv, jäin siiski passiivseks suitsetajaks.

Basi õige sünnipäev (nädal enne kirjeldatud pidu); pilt "juuksevärvi ja jumestuskreemi reklaam ehk millist tooni eelistad Sina" (vasakult paremale tumenev):

mina koos Estebani ja Héctoriga, Basilio korterikaaslased,

Pa-pa-paella:
Ja lõpetuseks natukene eilsest. Kuna enamik sakslasi hakkab lahkuma, siis läksime kahe sakslase koterisse eile, et tähistada paai inimese peatset äraminekut. Väikesesse korterisse kogunes hunnik sakslasi, hunnik hispaanlasi ja kaks tulnukat - mina ja üks uus itaalia poiss, kes jääb siia lühikeseks ajaks, et keelt õppida. Kuigi ta enne ei olnud eriti hispaania keelt õppinud, suutis ta end suhteliselt hästi väljendada. Itaalia keel ja hispaania keel on vist ikka suht suht sarnased, seetüttu ei pea italjanod vaeva nägema ja paljud väljendavad end mingisuguses vahepealses hispaalia keeles:D Hiljem läksime Caramelo baari, mis oli puupüsti rahvast täis, kuna järjekordne hord erasmuslasi oli linna saabunud ja nende auks see üritus toimuski. Itaallane - Stef(ph)ano vms oli väga gracioso (naljakas, valmistas lõbu), sest mitmed pidulised vist hakkasid temaga suhtlema, kuigi ta neid varem ei olnud kohanud. Siis ta ütles mulle: "Mul pole õrna aimugi, kes need on, aga ilmselt olen ma nii nägus, et kõik tahavad minuga suhelda" :´D See oli öeldnud siiralt ja irooniaga samal ajal. Üldiselt on itaallased, keda siin kohanud olen, täitsa toedad, kuigi mul on nende suhtes eelavamus. Samas ei tunne ma neid nii arvukalt, et saaks üldistusi teha.

PS1: kui märkate siin või edaspidi kusagil "r" tähe puudumisi (lisaks mu tavapärasele düsgraafiale), siis teadmiseks: see klahv on mul miskipärast natuke halvatud.

PS2: Novembrist pärinev pilt, Julia sünnipäev. Mul on populaarne geelisoeng klubi tarvis tehtud.

.. ehk tegelikult siis jalakäia saatus, kellel ei ole vihmavaju.

Córdoba ja teisipäev Torre del Oro juures

2010-02-04T09:05:00.000-08:00

Eile hommikul võtsin kell 8 jalad alla, et jõuda 9 rongi peale ja teha endale ekskursioon Córdobasse. Oluline oli jõuda just kell 9, kuna rongipilet maksis sellele 9€, teistel aegadel oli poole kallim. Kui rongijaama jõudsin, siis oli esimene mure see, et raha automaadist raha välja võtta, sest ma kartsin, et ei saa kaardiga maksta. Olukord osutus hoopis vastupidiseks: ma ei saanud mitte kuidagi automaadist raha kätte, kuid kassas, 7 min enne rongi väljumist sain pileti eest kenasti kaardiga makstud. Automaat lihtsalt ei väljastanud mitte midagi, hea, et kaardi vähemalt tagasi sain.

Córoba rongijaamas unustasin linnakaardi muidugi võtta ja kui bussi peale läksin, et kesklinna sõita, siis polnud aimugi, kus maha minna. Eeldasin, et sõit kestab kauem, kuid lühikese aja pärast nägin noolt „centro“ selles suunas näitavat, kust just olin tulnud. 300 000 elanikuga Córdoba ei olnudki nii suur või nii kaugel rongijaamast, kui alguses arvasin.

Linn (pean siiski rääkima rohkem kesklinna seisukohalt lähtudes) mulle meeldis. Keskosa iseloomustasid kitsad tänavad ja juudi kvartal (Córdoba slogan on „kolme kultuuri kohtumispaik: judais, islam, kristlus) ning hea oli see, et need ei olnud nii turistikad nagu Sevilla vanalinnas. Turismil on muidugi oluline osakaal Córdobas, kuulub linn ka UNESCO maailmapärandi nimistusse, kuid kas tulenevalt hooajast või millestki muust, sain rahulikult tänavatel patseerida ilma, et turistid mul jalus oleksid (egoistlik turist nagu ma olen). Veel üks tunnusjoon linna üldpildis, mis mulle väga meeldis, oli see, et tänavad olid mitmetasandilised ja väikesed trepid ning astangud viisid aeg-ajalt alla- ja ülespoole. Linna läbib sama jõgi mis Sevillatki – Guadalquivir, ning osalt ka seetõttu laskub maapind jõe poole minnes, teisalt põhjas algab mägisem ala, mistõttu Córdoba jääb eri maastikuvormide alale. Tore oli see, et igale poole, kuhu minna tahtsin, jõudsin kerge vaevaga, vahel ilma kaarti vaatamatagi. See on hea märk, näitab, et linn on loogiline ja teed viivad sinna, kuhu vaja.

Peamine vaatamisväärsus, kuhu vist iga turist seal linnas läheb, on Córdoba mesquita, jällegi ehitis, mida mõjutanud ja kujundanud eri kultuurid. Ehitus algas 8 sajandil ja mošee ehitati selle koha peale, kus enne oli olnud visgootide kirik. Rekonkista järel muudeti see aga gooti kirikuks.

(PS: mul said juba lõuna ajal fotokal patareid tühjaks ja st kesine pildivalik)

mesquita:

wtf: kui muidu olid seintel ikka barokkmaalid, manerism jmt, siis ühes kohas rippus kaasaegne Ema Teresa:

veel käisin kaunite kunstide muuseumis ning Real Alcazaris (n-ö kuningate residents), mis mõlemad olid minu suureks õnneks kolmapäeval tasuta, hea vedamine seega päevaga :D Võrreldes Sevilla Real Alcazariga, oli Córdoba oma tunduvalt väiksem ja igavam: sai külastada torni, et panoraami kaeda, sees olid mõned rooma-aegsed mosaiigid ja väljas kena pargike, kuid that's it. Rohkem ma muuseumides käia ei jaksanud/tahtnud, ühe päeva kohta küll. Nägin veel rooma templi varemeid, mis asusid keset vanalinna ja olid aiaga piiratud (nüüd pole vaja Ateena akropolile ka minna :D) ning ülejäänud aja veetsin linna tänavaid uudistades. Arhitektuurilises mõttes olid hooned Sevillaga sarnased, kuid siiski mõjus linn kuidagi „puhtamalt“ ja värskendavana, sest inimesi oli tänavael parasjagu, mitte nii paljukui siin. Samas pani imestama laste rohkus. Minu arust oli iga nurga peal mõni kool ja lõuna ajal oli nende ees hunnik lärmavaid jõnglasi. Parkidesse oli installeeritud rohkelt mänguväljakuid.

Kui kohalikku kohvikusse kohvi jooma läksin (seda oli mul väga vaja, sest ööund oli nii 6 tunni jagu), siis seisin kohaliku kombe kohasel leti ääres ja samal ajal, kui baarionu jooki mulle serveeris läksid ta silmas suureks ning järgnes tore kompliment: „ooi kui ilus kell sul on! Suur, kuid väga ilus, tavaliselt mulle suured kellad ei meeldi, see aga küll, kas see on päris ... D-i-e-sel“ Kõrvalolev naine noogutas kaasa: „Jaa mulle väga meeldivad suured kellad“ No vot siis :D

Córdoba prügikastid, palju ilusamad kui Sevillas!

Teisipäeval läksime kambaga Kuldse Torni juurde jõe ääres, kus pidi toimuma ühe sakslase Lucase ärasaatmis -„boteillón“ ja lisaks oli samal ajal seal ka uute erasmuslaste kogunemine määratud. Kui alguses olime seal neli erasmuslast ja neli hispaanlast, siis lõpuks oli päris palju rahvast juba ja ma rääkisin isegi kahe leedukaga ning esiemest korda elus ka kahe ameeriklasega. Mõlemad tundusid toredad, aga üks oli selline tüüpiline kõva aktsendiga ja keep-smailinguga :D aga vähemalt nad tulid siia keelt õppima, mis on tore. Kirusime ameerika evangeliste ja sain teada, et ameerikas on vein palju kallim kui siin ja importvein on odavam kui nende oma toodang. Ja muide, see keep-smailing tüdruk on õppinud hiina keelt. Ei tea, kas eurooplastel tuleks siit midagi karta:D:D:D

Pühapäevane jalutuskäik

2010-01-31T11:28:00.000-08:00

Kuna pühapäev on siin sellised 24 tundi, kus mitte miskit ei toimu, peale selle, mida sa ise teha viitsid, siis ma võtsin jalad alla ja läksin linna peale, et eksploorida tänavaid, kus varem pole käinud.
ja postitan siia paar pilti oma flanöörlusest:

nagu miskit roomlastelt keset sõiduteed ilutsemas:

Kristiine tunne tuli seal peale (see raudtee, mis enne keskust):

Sevilla Santa Justa rongijaam ja Renfe rongid:

Sisehoov, igasugu erinevaid on siin ja see üks suuremate majade oma:

Tüüpiline stiilinäide:

.. ja natuke teistsugusem:

midagi oleks nagu puudu:

"No quiero mas tiempo, solo quiero estar contigo" ehk Ma ei taha rohkem aega, tahan vaid sinuga olla (L) :D:D:D:

Koeri siin linnas jätkub ja ma fännan neid:

Linnamüür:
Kultuuri mix:
maja:
Mul tekkis täna hommikul plaan, et kui kõik klapib, siis lähen külastan ehk järgmine nädal mingi päev Córdobat.. vamos a ver (eks näis)

PS enne kuulsin, kuidas Ana karjus ja vist naabri peale, ilmselt see tädike jälle ütles midagi, kuigi mitte miskit siin korteris meil toimumas ei ole, masendav, kui sellised naabrid on.

Uued tuuled

2010-01-29T15:27:00.000-08:00

on puhuma hakkamas. Igatahes kõrgrõhkkondade vahe on viimastel päevadel suhteliselt suur vist olnud, sest siin on üpris tuuline olnud ja isegi üks päev sadas jälle (loomulikult oli see 27. jaanuar). See ei takista mul aga kevadega uhkustamast, mida ma siin täiel rinnal tunnen, isegi niivõrd, et täna ostsin Mäkist jäätist.
Sellega viiks jutu kohe eilsesse, kuna sõin siis BurgerKingis (see oli totaalne pettumus, midagi polnud valida ja võtsin kiirelt salati ,kus polnud mitte midagi sees, ainult tomat ja lehed, rõvee, ainuke hea asi on see, et sain minipudeli oliiviõli kaasa). Käisime Maria José, José ja ta sõbra Fofiga kinos "Avatari" vaatamas, mis oli mu esimene 3D elamus kinos (kunagi ammu-ammu eKr Linnamäe lõbustuspargis oli päris esimene kord). Film oma olemuselt pole Kirke film ja kodus ma seda küll niisama mängima ei paneks, aga 3D-na oli huvitav muidugi ja ta nagu olekski oma arvutimänguliku stiili poolest 3D-na vaatamiseks mõeldud (mingid linnud ja püstolikuulid lendasid näkku). Sisu oli masendav. Inimühiskond oma hävitamistungiga tekitas minus pärast seda tülgastust. Ja nagu rusikas silmaaku olin ma just sama päeva hommikul lugenud kohalikust lehest, et teadlaste sõnul vajaks inimühiskond aastal 2030 kahte planeeti Maa, et oma vajadusi rahuldada ja et 10 000 kuni 50 000 liiki surevad välja. Mul igatahes tuli sinine periood peale seal kinosaalis.
Muide konosaal asus ühes linnaäärses magalas suures KAUBANDUSKESKUSES!!! Võib öelda, et mul tuli täielik kodutunne seal peale, see oli mu esimene kaubanduskeskus Hispaanias, kuid samas tundsin ma, et see ei ole üldse hispaanialik. Läksime me nii kaugele, kuna enne kino oli vaja õhtust süüa ja teised ajad ei klappinud vist.
Mis ma veel pajatan?
Sünnipäeva kingiks sain ühe sooritatud eksami. Pidasin rahulikult hispaanlaste ja sakslastega kodus, kuna õues oli tatine. Lausa nii rahulikult, et naabritädi, kes karjub juba siis, et ta magada ei saa, kui me terrassi ukse avame, sai jälle kaevata. Hoolimata pisiasjast, et me korraldame siin istumisi harvem kui kord kuus. Rääkides terrassiuksest, Héctor avas selle, kui äkki oli telekas põrandal, sest mingi juhe oli kuidagi tv külge takerdunud. Ilmselt on meie telekas aga paras tellis, sest midagi ei juhtunud õnneks.
Sünkariga sai suurem eksamiperiood ka läbi, mõned vähemtähtsad tööd ja asjad veel vaja teha, kuid enamjaolt on kõik. Üks põnevam tähistamise sorti õhtugi oli pärast GIS konkursside lõppu. Kõigepealt läksime hispaanlaste ja mu itaallasest tiimi liikme Marcoga (keska ajal Soomes vahetusõpilasena viibinud muide :D) ülikooli kõrval asuvasse baari, kus olime päris kaua. Seejärel toimus täielik seltskondade vahetus: hispaanlased läksid lailai ja meie Marcoga võtsime sappa erasmuslatele, et õhtust sööma minna. Kampa kuulusid paar prantsuse tüdrukut, kaks itaalia noormeest, kes väitsid, et nad on ainukesed normaalsed itaallased siin (üks oli muide blond ja nägi välja nagu hollandlane v sakslane) ja ma isegi usun neid, sest nad lahkusid meist, et minna koju eksamiteks õppima, öösel pidi kõige viljakam periood olema). A ja üks saksa turist oli ka :D hiljem liitus hollandlane, kes rääkis ofkoors head inglise keelt, kuigi Marco ja sakslase oma oli ka väga hea. Nii me siis internatsionaalitsesime ja hablasime inglési.
Vahepeal ostsime vanematele ka lennupiletid ära. Tulevad mulle aprillis külla ja siis natuke tripime ringi. jeei.
Täna ostsin konserveeritud kalmaare. Ma pean ütlema, et midagi nii rõvedat pole ammu saanud, nagu tõsiselt vastikud. Need kalmaarid, mida ma restos sõin olid küll normaalsed, aga need konserveeritud....never ever enam.

Siin kaks mu sünnipäevakinkidest: Starbucksi kruus ja rippuv kahepoolne (teise poole pildid pole näha) pildiraam. Olen väga rahul.

Päev kivide ja kitsedega

2010-01-15T12:54:00.000-08:00

Mul oli täna elu kõige vahvam ja ilusam matk, Grazalema mägedesse. Sealne maastik oli lihtsalt võrratu ja matkamise mõttes põnev: sai päris palju kivide otsas turnida ja sopaauke vältida või siis katsetada ning kitsi käe- või ninaulatuses jõllitada. Jalanõud olid ka head: dinosauruste ajast pärit Nike tossud, väga mugavad ja sobivad retsida (nad said ikka pääääris poriseks).
Igatahes seda nimetan ma õigeks matkaks - jalavaeva oli kogu raha eest (mitte et ma midagi maksnud oleksin selle eest, ainult 1 € kohvi eest, mille hommikusöögi peatuse ajal sisse kallasin... aa muide, lahe komme siin kooliekskursioonidega seoses: alati tehakse kusagil poolel teel peatus, et kohalikus kõrtsis hommikust süüa - hiline hommikusöök :D) Bussi mäkketõusu ajal tekkis mul ja teistel päris korralik vertigo (peapööritus eesti k.) ja süda läks pahaks, ei olnud üldse meeldiv.
Matka ajal nägime ja kuulsime paljusid paljusid kitsekesi, pluss paar üksikut siga röhitsesid põõsaste vahel koonud maas. Ilm oli ka superilus, selline meie tavalise aprilliga võrreldav.

Loomad:

Kivid:

Siuke päev, et kõhuvalu

2010-01-14T12:19:00.000-08:00

Mõni mees pole eluga ilmselgelt rahul ja loob endale oma ideede maailma, teisel on aga käed-jalad tegemist täis siingi maailmas. Unistada võib, kui veidike tegutseda ka viitsib.

Oehh tahaks öelda.. ja veel, et moss moss (mossitan)
Täna oli mu elu esimene eksam hispaania keeles, kunstiteoorias, sealt sain võib-olla kõhuvalu, aga sellepärast mitte ei mossita. Mossitan, kuna homme on ekskursioon Grazalemasse, mägedesse ja 90% tõenäosusega sajab ja mul pole midagi tarka jalga panna JA kui ma tahtsin kahe tunniga (enne kui poed kinni pandi) leida ÄGEDAD vabaajajalatsid, mis kannataks vihma, siis .... oijahh..
..leidsin kõrge kontsaga, kuid ülimugavad kingad, mis olid niiiii allahinnatud, et nali lausa (10€), aga sellega nali ei piirdunud. Mu peaaegu juba omandatud kinga paarilise asemel anti mulle 2 numbrit väiksem õde. Mainisin müüjatele seda väikest disharmooniat, mistõttu mindi siis õiget tagaruumist otsima, aga ei leitud, kadunud mis kadunud.. kas ma pean nüüd ütlema: ¿MIDA HISPAANIAT!
Ühe Nike roosa kilest tossu leidsin ka, mille oleks homset arvestades ära ostnud, aga kuna on allahindluste aeg ja poes ainult järel üksikud friigid, siis see toss peab 1,5 numbrit väiksemat sõpra ootama jääma. Kkurat noh.
Eksam oli ok, või noh väljendamisega oli natuke probleeme (kõik sõnad, mida muidu tean, kuid kogu aeg ei kasuta, läksid meelest). Sõnaraamat oli küll käepärast, aga ei viitsinud lapata. Kahtlustan, et kõige suurema sagedusega tähekombinatsioon oli icon (koostaja süü, oleks võinud ka canon, arte või Platon .. olla). Õnneks leidis see elu tipphetk aset kell 13:00, sest 9:00, kui ärkasin, oli kõik veel mu peas üks suur segadus, või õigemini üks suur Belleza, sest nii Platon, Aristoteles, Plotino, Pseudo-Dionisio, Vitruvio ja kes iganes veel avaldas oma ähmase arvamuse "ilust" hispaania keeles. Töös ei kottinud see tilu-lilu-ilu aga kedagi.

Siin sajab nüüd kogu aeg. Ainult täna oli väa soe ja mu ninasõõrmed haistsid kevadist hõngu. See oli kohutavalt meeldiv - JAANUARIKUUS selline tunne :D:D:D Eelmised kaks õhtut on aga päris tormine õues tundunud (tundunud, sest istusin viimased kaks õhtut elektriradiaatori kõrval konspekti kirjutades).

HOOKEI ma katsun homme pilte teha, et seda blogi natuke illustreerida, seniks, viskan siia mõned suvalised väljavõtted mu ühekordse kaamera seest, mida kasutasin sügise esimeses pooles. sorry.

Riotinto (eksursioonivaated turismigeograafia kaevanduste külastamisest):

Cadiz (3x):

Ronda:

Granada vaade Alhambrast:

Sevilla ülikooli peahoone Geograafia ja Ajaloo teaduskonna sissekäik väikese sisehoovikesega:

Viimane päev Sevillas

2009-12-17T05:30:00.000-08:00

Täna öösel, orienteeruvalt pool kolm, toimus mu elus murranguline sündmus - elu esimene maavärin. Olin voodis ja kuulasin ipodi, kui äkki tundsin, et voodi liigub, vaatasin lampi ja see ka kõikus laes. Esimene mõte oli, et naabrid teevad midagi "kahtlast" või vähem kahtlast. Aga siis sain aru, et toimumas on ikka ehtne väike maavärinake. Läksin koridori, et elevust korterikaaslastega jagada (ainult Julia, meie unine sakslane, magas maavärina maha). Teised olid natuke ehmunud, mina jube rõõmus, sest Hispaanias üldiselt ei tohiks selliseid eluohtlikke maavärinaid olla. Terrremotooooooooooooo (maavärin hisp k)
Nüüd on alla 24 tuni jäänud lennukisse astumiseni ja jõuluks koju saabumiseni. Loodan, et temperatuur Eestis ülespoole suvatseb minna, niigi mul nina tatine.
Lähen täna kas mingisugust üliõpilaste kontserti kuulama kirikusse v mingisugust naljakat monoloo-etendust vaatama baari, v mõlemat. ei tea. aga kuidagi peab seda selle aasta viimast päeva siin tähistama.

Varsti näeb siis..

!KONTSERT!!

2009-12-12T03:59:00.000-08:00

Olen end äkitselt leidnud kahe päeva jooksul muusika seest. Ja vahva on olnud.
Kolmapäeval sain Pedrolt kutse FunClubi, mis asub Alamedas, kesklinna hipilikumas osas. FunClub oli väga cool, seintel aegumatute artistide plaadikaantest pildid + joonistused neist endist (Lou Reed, Patti Smith, Jim Morrisson..). Sissepääs oli millegipärast tasuta, kuigi tegu oli hispaania täiesti arvestatava popbändiga Pereza, kelle piletihinnad on tavaliselt 30 € ja nii. Pereza ei ole kindlasti see bänd, mida iga päev kuulaksin, aga kontserdil oli ok, sest heli oli hea ja laulja oskas laulda ja see oli mu esimene kontsert siin. Kontserdile minek oli ka täiesti eksprompt. Kõndisin kell 19:55 Maria Luisa pargis hispaania keelest koju, kui sain Pedrolt kõne, et meie kohtumine, mis algselt pidi olema 22 ajal, on nüüd hoopis 20:30, et minna kontserdile. Ma olin vägagi nõus, kuigi arvasin, et tüüp jõuab nagunii 21 alles mu ukse alla. Aga oh ei, täiesti õigeaegselt sai pärale, kuid siis selgus, et oma sõbraga, kes töötab FunClubis, pidi ta niisamuti kohtuma kell 20:30, mis selgitab asja. Ühesõnaga meil oli kiire. Kohale jõudes kohtusin Pedro kahe sõbraga.

Kummaline on see, et kuigi ma Perezat ei teadnud, oli mul siiski üks nende lugu ipodis, kuna Julia oli selle mulle andnud hunniku teiste hispaaniakeelsete lugudega. Ja veel meenus mulle järgmisel päeval, et olin näinud kunagi linnas nende plakatit ja nime meelde jätnud (mis küll kontserdi hetkeks oli ammu ununenud) ja siis youtubest kuulanud, kuid ei meeldinud (pop/rock).

Pedroga on lõbus + ta parandab mind ja seega ka keeleliselt kasulik (ta on ise Berliinis Erasmusega olnud ja ilmselt mõistab mind paremini kui teised, kes pole). Aga tüüp sõidab järgmine aasta praktikale Austrassia v Slovakkisse, nii et kahju. + sai uudise, et tal on võimalik teha doktorit (IT või sellega seonduva ala, täpselt ei tea) Indias, mis on kuulus oma IT meeste ja koolide poolest. See oleks alles kogemus. Samuti sain Pedrol plaadi tema bändi lugudega. Plaat mulle isegi meeldib, kuigi on hip-hop, aga meeldib, ja hispaania keeles! Hip-hop on hisp keeles peaks kasulik ka olema :D:DD:

Teine kontsert, kus käisin oma pere ja muude loomadega (José, Maria José ja Ana sõbrad, kellega viimasel ajal päris palju koos oldud), toimus samuti Alamedas, kuid väljas, ja oli Amnestia auks, kõikidele inimiõguste puudumise tõttu kannatavtele inimestele. Kontserdil esines kaks gruppi (Fügo ja Ghetto en Botas), mulle tundus, et mõlemad ska mõjutustega + G.enB. Oli folgi touchiga. Ja mõlemad väga hoogsate tantusliste rütmidega, nii et lõbu laialt. Rahvas oli ka väga meeleolukas, tantsisid lava ees seda üksteise nügimise tantsu ning kõigil oli tuju laes. See oli tõsiselt vahva. Pärast läksime ühte baari nimega Anima (vms), mille omanik on austerlane ja kus pidavat ainukses kohana (mida ma hästi ei taha uskuda, kuid võimalik) pakutama hõõgsi. Võtsime ühe kannu, sest hispaanlased tahtsid hirmsasti teada saada, kuidas maitseb soe vein, mida me Juliaga kiitnud oleme. Hea oli, aga oleks võinud soojem olla, arvestades seda, et tehti päris kaua. Jõudsime juba mikrolaine ahju nalju teha. Loodan, et seda siiski seal ei soojendatud (siin on mikro köögis üpris populaarne, mulle tundub). Baar ise oli juugendliku touchiga (vb seetõttu, et austria omanik), seintel juugendlikud pildid, pool-fotod poolpaljastest naistest. Baaris oli mitu „tuba“ / ruumi + väike sisehoov.

PS!

Siin on moes üks väga kummaline juukselõikus, mis domineerib noorte seas ikka väga tugevalt: pea pealt on lühike, kaela juurest algab pikem osa, pmts mullet + mingid patsid, mis veel omakorda kuskil välja kasvavad. Alguses arvasin, et see Alameda hipide teema, kuid Ana ütles, et see lihtsalt noorte teema (Granadas, ülikoolilinnas, oli ka palju näha).

Tatine

2009-12-02T12:29:00.000-08:00

Nali läbi, Sevillas algas sügis. Isiklikult panen selle Erki süüks, kes mulle eelmisel teisipäeval külla tuli ja vihma kaasa tõi. Me ei lasknud end sellest siiski heidutada ja ignoreerisime jahedust ning hiljem ka niiskust, mille tagajärjed ei lasknud end kaua oodata: saime igasugu tõvesid külge, vahepeal oli selline naer läbi pisarate (päriselt ei nutnud siiski). Kirjeldan kõigepealt toredaid seikasid, hetki, mis lõpuks ikkagi mällu sööbivad (halb ununeb ruttu).

Käisime Granadas, et Alhambra kompleks üle kaeda (viimane musulmanide tugipunkt Hispaanias, mis vallutati tagasi 1492), et Hispaania maastikku imetleda, et linna näha, et mu hispaania keele õpetaja Eve juures ööbida, kes andis panuse mu keele arengusse TÜ-s eelmisel kevadsemestril ja teeb seal hetkel teist magistrigraadi (kuigi on väga noor!).

Eve kodus Granadas, laual chorizo ehk vorst, kuid parem kui vorst, sest vorsti ma ei söö, aga seda võin süüa

Tegelikult ei plaaninud me üldse algselt Granada külastust, vaid Marokot hoopiski, kuid saatus ei olnud nõus. We Love Spain korraldab IGA nädalavahetus sinna giiditud reise, kuid just SEE n-v jäi reis ära, kuna musulmanidel lõppes ramadan ja selle auks nülgisid, veristasid nad lambaid nii hoolsalt, et tänavad kattusid verega ja lammaste peadega ninf reisifirma kartis, et vaatepilt võiks turiste (eelkõige nõrganärvilisi ameeriklasi) hirmutada. Ma oleks just seda näha tahtnud, hiiglama lahe ju. Nuuks nuuks. Granada idee teostus ka viimasel hetkel pärast mõningaid kahtlusi. Nimelt oli mul selleks ajaks juba külmetus hangitud, kuid paratsetamool (ma ei tea, kuidas kirjutatakse, pole eriline rohuvõtja) ja mingisugune salv võtsid palaviku ära, ning haiguse kiuste asusime teele. Granadas oli vaid 11 kraadi (Sevillas eelmisel päeval 20) ja Erkigi keha märkas seda ja külmetus. Lõpuks olime mõlemad sutsu tõbised, kuid midagi väga hullu veel siiski ei olnud. Trampisime linnatänavatel ja imetlesime mägise Granada superilusaid vaateid, jalutasime mäenõlval mööda käänulist tänavat, mida ääristasid valged majad, kuid kokkuvõttes otsustasime, et meile mõlemale meeldib siiski rohkem Sevilla, kuna Granada oli kohati liiga närviline, igavama planeeringuga + kitsam. Samas on seal rohkem noortekultuuri, kuna tegu on ülikoolilinnaga ja samuti pidavat olema ka rohkem varieeruvust baaride ja muusika koha pealt.

Granada view:

Alhabrasse läksime kohe esimesena, kui turismiinfopunkt leitud, linnakaart olemas, hommikukohv ja hispaania coldrex joodud, kuna kartsime, et kõik kohad sinna on reserveeritud. Eelmisel õhtul nimelt selgus, et Alhambra on nii turistikas koht, et iga päev on kindel külastajate arv, kes sisse pääseb ja iga külastaja saab oma kellaaja. Meil hullupööra vedas, sest kui kell 14:00 väravate taha jõudsime, ei olnud üldse saba ja piletid saime ka kohe + oma kellaaja. Väga huvitav oli ja sai palju ringi käia, vaadata linna eri külgedest, istuda palmi all, imetleda islami arhitektuuri, turnida mööda treppe, jalutada aias, aga Sevilla Real Alcazar on tegelikult sama ilus, kui mitte ilusam. Alhabra boonus on just asukoht kõrgel künka otsas. Õhtul sõime kooki ja jõime colacaod (kako!, mitte tellida hot chocolate'i kakao pähe) Fùtbol Cafes, mille nimi hirmsasti nalja tegi ja kust sai hoopis tennist jälgida.

Alhabras, kunstimuuseumi hoovis, Erki tegi Vitruviuse kirjeldatud, daVinci joonistatud meest:

Alhambra:

Sevillas jälitas Erkit narko-feissi needus. (Tartus on talle korduvalt pakutud kanepit, seetõttu arvan, et tal on narko-feiss, kuigi tegelikult on ta tubli ja ei tarbi seda kraami). Nimelt läksime üks hommik (või noh lõuna Eesti mõistes) hommikust sööma Maria Luisa parki, kus istusime ühe paviljoni alla ja hakkasime saiamääret peale laduma, kui üks hipi-keskealine kleenuke mees meiega ühines, ainult et tema hommikusöögiks oli marihuaana ja kokaiin. Kuna laenasime talle oma nuga, pakkus meilegi. Keeldusime viisakalt. Teine juhus oli Alamedas (Sevilla kesklinnas asuv alternatiivsemat sorti kvartal), kus tuli isu juua Torrese punast veini. Vabu pinke oli küllaga, aga jällegi ühineti meiega. Vb oli see kamba „SEE“ pink. Ja jällegi pakuti meile marihuaanat. Keeldusime viisakalt. Selle veiniga oli ka nali: avajat polnud ja leitasime päris hea lahenduse. Meil oli kruvi ja käärid, võtme abil sai kruvi korgi sisse ja kääridega tõmbasime välja:D Kuna tegu oli vägagi avaliku kohaga ja siin kehtib samuti keeld avalikus kohas joomisele, jälgisime ka politseid. Siiski sõitis üks meist mööda motikaga (vahe oli u meeter) JA ei teinud väljagi!!! Hispaania on cool. Ilmselt ignoreeriti, kuna oli päev, kuna me ei laamendanud, vaid tarbisime kultuurselt.. või mõnel muul põhjusel...

Enne mainisin, et ei Erki ega mina jäänud haigusest puutumata, well, saaga jätkus. Kõige tipuks saime veel silmapõletiku ka. Mina esimesena ja samal ööl ka Erki, kuna see on väga nakkav. Hommikul helistasin kohe Mariale, kuna tal on väga kodus selle haigusega, et küsida instruktsioone ravi osas. Siis tõttasin apteeki, käes paber hispaania keelde tõlgitud sõnadega „valuvaigisti“ (analgénico), „kõrvapõletik“ (otitis) (selle hankis Erki), „silmapõletik“ (conjuntivitis) + ise teadsin sõna „köha“ (tós). Üks klient irnus, kui neid apteekrile ette veerisin. Üks hea aspekt selle kõige juure siiski on: mul võib seda sõnavara hispaania keele eksamil vaja minna:))))

Real Alcazar Sevillas:

Räägin koolist ka (emale ja sugulastele): eksamid on kõik jaanuari lõpus (turismigeograafia minu sünnipäeval, hispaania keel 26. jaanuaril – ehk siis palju õnne mulle, seda korvab vaid teadmine, et 28. jaanuar on siin vaba – mingi püha). Hetkel saan punkte vaid SIGsis ehk GISis ja kuna mul on õnne kooliasjades, valisin kogemata hea grupi endale, kes mõistab asja + ma ise mõistan ka enam-vähem + meil on konkursid, kus õppejõud viskab täringut, mille nr vastab ühele grupiliikmele, ja sellega on mul ka vedanud (olen pidanud lahendama lihtsaid ül:))) ja st juba mõned head punktid käes.

värviline Sevilla jõeäär:

PS: ma ei saa aru Sevilla temperatuurist. Täna näitas termomeeter 19, aga mul oli tagi + pusa, samas kui mõnel teisel päeval võib 19 kraadi olla hoopis teistsugune. Siin oleks termomeeter justkui kinni kiilunud.

2009-12-02T12:04:00.000-08:00

Killukesed

2009-11-14T08:00:00.000-08:00

Olen elanud Sevillas nüüdseks 2,5 kuud ja tunnen end täiesti koduselt, kuigi fenomenaalne oli minu jaoks sarnane tunne, mis valdas mind lennujaama bussist välja astudes ja hosteli poole kõndides: puudus ärevus või võõrastus. Pühendan selle (kohustusliku) sissekande oma Sevilla elu detailide fragmentaalsele kirjeldamisele, nii palju, kui meelde tuleb. Seetõttu võib tekst natuke kaootiline tulla:)
Kõigepealt igapäeva moodustavad põhimärksõnad: ilm, ülikool, kodu. Ilm on siin nii etteaimatav ja rutiine, et teda ei pane tähelegi, ja nii peabki olema, et ilm on teisejärguline. Vihma on sadanud minu siinoleku aja jooksul 2-3 korda ja kuigi nüüd on juba jahedam, saab jakiga/jopega hakkama, päeval võib isegi palav hakata. Hommikul 10 min enne loengu algust peahoone poole sammudes olen ikka ja jälle jumalat tänanud, et leidsin korteri, millele kõik on enam-vähem käe-jala juures. Oluline väärtus minu jaoks! Pealegi on meie välisukse kõrval koridoris vanaaegne maailmakaart, mis oli naljaga pooleks öeldes üks põhjusi, miks ma siia elama tulin (usun märkidesse). Inimesed, kellega elan, on ka väga sümpaatsed, ei väsi kordamast. Julial tuleb 21 nov sünnipäev. Ostsin talle Turroni mixi (turròn on hispaanlaste rahvuslik jõulumaiustus, mille põhikomponent on mandel) ja plaanis on teha juustukook. Kuna meil vist aga puudub koogivorm, siis tuleb appi Nigella küpsetamata juustukaka: http://www.toidutare.ee/retsept.php?id=8331 :D
Eile oli turismigeograafias väljasõit. Käisime Huelva lähedal karjäärides ja kaevandusmuuseumis. Sain turismirongiga sõita12 km ja vaadata võimsaid inimtekkelisi maastikke, mis ületavad meie Kirde-Eesti omi mitmekordselt. JA rongiga – nagu eriti mugav!! Üks hispaanlane rääkis mulle seal ,et Sevilla linnarattad on kõigest 2-3 a vanad ja enne oli siin liikluses metsik autode üleküllastumine tipptundidel). Praegu ei tundu mulle, et metsikult autosid oleks. Nädalavahetusel on hoopis vähe. Sõin esimest korda elu tuunikala mitte konserveeritult, vaid küpsetatult (ma arvan ,et esimest korda, kuid täiesti kindel ei ole) ja kõrvale lürpisin 20kroonist veini, mida camarero (kelner) ei mõõtnud mulle mensuuriga, vaid kallas suurde veiniklaasi ikka mõnuga. Ja need oliivid (tüüp-suured), mida üks tšehhi tüdruk käis palumas ja mis olid tasuta, isssssand kui hästi need maitsesid, polnudki nagu oliivi maitsega, tšehhi tüdruk nuuskis neid ja leidis, et lõhnavad nagu hobune :D Kodus avastasin ühe laheda kombinatsiooni: oliiv+ananass, maitseb hullult hästi imo. Ja toidu jutu lõpetuseks, ostsin mingisuguse imevilja http://en.wikipedia.org/wiki/Cherimoya mida eestis pole näinud, vb on, aga mina pole kohanud. Tahab olla puuvili, pärit Lõuna-Ameerikast ja wikipedia sõnul on tüüpiline maitse banaani ja ananassiga võrreldav???:D
Leidsin uue sõbra, kelle nimi on nii cliché, et ajab turtsuma: Pedro. Teine hispaanialik cliché on see, kuidas ta hilineb: 15 ja 30 min on tema puhul normaalne. Positiivne on see, et ta on kohalik ja seega olen saanud paari kohalikku ja väga audentset baari külastada. Üks oli pika ajalooga, mega kitsas, seinad täis baariga seonduvaid ajaloolisi fotosid, 0 tooli, inimesed istusid väljas, kitsa tänava äärekividel või pingil, paar tüüpi tegid sooja hõõguva söe abil, koerad nuuskisid oma peremeeste läheduses. Teine oli väikese lavaga, kus, nagu ma aru sain, toimuvad aeg-ajalt etendused. Tol õhtul etendust ei olnud, kuid see ei takistanud kolmel baaridaamil inimeste ja laudade vahel näitemängu pidamist.
Ühes varasemas sissekandes kirjutasin, et vintage mood siin IN ei ole, aga nagu tavaks, armastab saatus vingerpusse mängida ja „erand kinnitab reeglit“ niisamuti. Nüüd on minu kõrvalmajas, 2 m välisuksest Humana kauplus ja inimesi seal ikka käib. Milline saatuseiroonia.
Segunda mano pusa talveks:

Hunnik kive

2009-11-02T13:23:00.000-08:00

Peab ütlema, et ma olen ikka tohutult kultuurne: meil oli siin hingedepäeva auks pikk nädalavahetus, mis kaasas esmaspäeva ja selle asemel, et teha üks salir de copas (välja minna), käisin mina kinos ajaloolist filmi vaatamas, "Agoraad", ja laupäeval sõitsime 7 km kaugusel asuvasse külla Santipoce'sse, kus kaesime Rooma impeeriumi aegseid linnavaremeid (põhimõtteliselt hunnik kive ja mosaiike) ning ühte 3 suurimast säilinud amfiteatrist, mis oli tõepoolest võimas ja tekitas minus elevust. Võimalik, et kusagil minu sees elab üks Kivi-Kirke.

Eesti kinodesse "Agoraa" vist pole veel jõudnud, kuid igatahes soovitan soojalt seda vaadata, sest esiteks on film hästi tehtud, annab ilusasti edasi milleeniumi alguse aegset Aleksandria linna, teiseks üllatasid mind mõningad ajaloolised aspektid, mida ma kas ei teadnud enne või olin unustanud.

Amfiteater. Mahutas kuni 25 000 pealtvaatajat, mida oli liiga palju Itàlica kohta, sest selles esimeses roomlaste poolt asutatud linnas Hispaanias (!) ei elanud sugugi nii palju inimesi. Itàlica hiilgeaeg jääb I saj lõppu ja II sajandisse pKr, kui võimul olid Trianus ja Hadrianus, mõlemad pärit sealt.

Termid. Saun oli agoraa kõrval teine tähtis avaliku ja sotsiaalse elu koht, kuhu mindi pärast rasket orgiat taastuma ja patareisid laadima. Samuti harrastati seal jõuharjutusi. Termides olid nii sooja, keskmise kui külma vee vannid. Need augud siin tähistavad termide asukohta Itàlicas.

Casa del Planetario. Üks hoonetest, mille nimi võiks tõlkes olla Planetaarium. Hoonele andis nime mosaiik, kus on kujutatud 7 jumalat, kelle järgi on nime saanud meie nädalapäevad: Veenus (reede), Kuu (esma), Marss (teisi), Merkuur (kolma), Jupiter (nelja), Saturn (laup), Päike (pühap)..okei, eesti keeles ei kõla need nimed nädalapäevade moodi, aga nt pr keeles ja hisp keeles küll.

See on ülivahva kuju, kellel tavapärasele nokuta olekule puudub ka pool nägu. vaeseke.

Üks korintose sammas oli ka püsti aetud, mille kõrval sisehoov, mis oli must be rooma aegses normaalses majas. Tahaks uhkustada sellega, et mu 18. saj pärit ülikoolihoones on ka sisehoovid purskkaevude ja sammaskäikudega, väga coolid. Istud kunstiteaduskonna raamatukogus ja kuulad kõrval oleva purskkaevu solinat.

Selle külastuse lõpuks olime suhteliselt kurnatud, sest kivid on raskepärased, aga eelkõige kuna väljas oli 36 kraadi. Nüüd, kus nov hakkas läks paugult jahedamaks (oli tuul), või on see meelepete. Ei tea, veel on vara öelda.

Päevalause: còmo se llama pera de làmpara??? Ööööö... (kuidas on lambipirn hisp k?) selgus, et eesti keeles pole ta ka lambipirn, nagu ma oletasin, vaid ikkagi elektripirn. igatahes bombilla!!!

Vahepeal...

2009-10-27T06:54:00.000-07:00

... olen teinud "asju", mis siia kirjutamata jäänud minu ettevõtmatuse ja ajapuuduse tõttu (kuid peamiselt siiski esimesest tingituna). Aga jah, tegelikult külastasin oktoobri esimeses pooles kahte Adaluusia linna - Càdiz ja Ronda ning samuti jõudsin kahte klubisse, mis actually ka väärivad seda nimetust + väiksemad kohtumised inimeste, kohtade, baaridega. Ja loomulikult olen osavõtlikult ja mulle omase tublidusega (A) koolipinki nühkinud ja eks taevas hakkab ka selle koha pealt juba selginema ja helgemaks muutuma :D Täna oli koguni esimene eksam, pisike (ühe eraldi osa peale õppeainest SIGS ehk GIS - Teledeteccion [seotud aerofotodega - nende saamistehnika ja töötluse algtõed) ja minu suureks õnneks oli see testi vormis: jumalikud ABC-d.
lähen nüüd tagasi turismi valdkonda. Neid eelmainitud linnu külastasin Julia vaematega. Càdiz oli lahe sellepoolest, et linnas sai käe-jala kaugusel randasid külastada ja vanalinn oli ka nummi, nagu ta üldiselt kipub olema. Ronda oli jällegi üks selliseid linnu, milletaolisi minul pole oma elu jooksul olnud võimalust väga külstada. Nimelt võlusid mind vaated kaljujalamitele ja orgudesse, ehk siis tegu on loodusliku kunstiteosega, millele inimene on juba Rooma impeeriumi aegadest (vähemalt) oma näpujäljed jätnud. Üks olulisemaid vaatamisväärsusi (saja ülejäänu seas), mis on ehk linna hea iseloomujoon, on Puente Nuevo (mis värk nende Uute sildadega on? Henri IV kujule nt suveresidents vahelduseks Seine Pont Neufile), mille ümber on suuuuperilusad vaated campole (maa) ja majadele. Ja lahe oli jälle näha autosid vertikaalasendis.

Natuke pildimaterjali ka, kuigi seekord on kõik puhtalt Julia sulest (mina kasutasin ühekordset kaamerat [digil oli aku tühi ja Rondas, olles 3tunnise unega, olin liiga väss, et seda kaasas kanda)
vt wikit: http://en.wikipedia.org/wiki/Ronda

Càdiz:

...nüüd siis öösse. Nt möödunud laupäevast on mul selge kinnitus tuua väitele, et hispaanlased alustavad hilja ja lõpetavad hommikul. José Angeli sõbral oli sünnipäev ja läksime siis suuremapoolse kambaga seda tähistama. Algus oli tänaval (hahahaaa..külmetate seal põhjamaal) ja kui kellakeeramist mitte arvestada, siis klubisse enne kolme ei jõudnud). See klubi, mille nime ma muidugi ei mäleta oli kolmekorruseline, eri muusikaga (mida kõrgemale tõusta, seda valjem ja tantsulisem). neljapäeval aga käisid 4 tüdrukut (mina, Ana, Maria José ja Ana sõps Maria) Antique'is. Seda neostiilset ekliktilist moodustist võrdleks mina Privéga, aga minu jaoks oli ta suurem ja ilusam: kitši oli muidugi omajagu, laes rippusid mustad ampiirlühtrid ja seintel "maalitud" ornamendid, siin seal mõned klassitsistlikud sambad ja kõige tipuks kaks suurt kuldset barokset inglit lava kohal pasunat puhumas. Aga kõige toredam oli siiski see, et tänu Mariale olime miskipärast tasuta listis ja saime igaüks kolm kuubaliibret TASUTA. väga lovely (Mariad on loodud vist selliste asjade tarvis). http://www.antiquetheatro.com/

Selle aasta plaanide sekka on nüüd kindlalt imbunud üks Maroko külastus, mis jääb kas novembri lõppu või detsembri algusesse. Esiteks on Maroko nii lähedal ja teiseks pakub üks Erasmuslasi lõbustav organisatsioon -we love spain- 3-päevast kõigi mugavustega trippi 3 Maroko linna. Kuigi ma pole just orginnitud reiside tuline pooldaja, on Maroko siiski üks selline koht, kuhu läheks küll sedamoodi + vahelduseks on hea, et keegi sinu eest mõtleb.

Päevalause (väljed seekord): cortar la herba de la vida (tapma, mõrvama, lõpetama elulõnga)

Palju õnne sünnipäevaks, Birgit

2009-10-18T10:06:00.000-07:00

Nagu oligi arvata, siis Sevillas olles tunnen kõige rohkem puudust mitte mustast leivast või märjast lumest, vaid oma inimestest. Üks selline saab täna 21. Kõike paremat, Birx.
Tervist ja õnne..

Tere kool

2009-10-09T06:37:00.000-07:00

Kool on alanud. Kui tore. Oleks toredam, kui ma loengutes midagi aru ka saaksin, st ma saan MIDAGI aru, aga närvi ajab see, et KÕIGEST ei saa aru ja mõne õppejõu loengus saan veel õige vähe aru (tegu on kas erakordselt intelligentse inimesega, kelle sõnavara on Vaikse ookeani laiune või erakordselt kiire inimesega, kelle jutuvada läheb valguskiirusel ühes kõrvast sisse ja teisest välja). Samas on ka normaalseid õppejõude – hispaania keeles, kunstiteoorias, turismigeograafias, kellest saab väga hästi aru. Kunstiteoorias oli juba teises tunnis test, et selgitada välja, mida me kunstiajaloost kuulnud oleme, sest üldjuhul on tegu ikkagi kunstiajaloo tudengitega antud loengus. Mõisteid ma eriti ei teadnud, nende vasteid polnud sõnaraamatus ka, kuid nt renessanssist või barokist olen nagu üht-teist kuulnud küll :D ja mõned vaimukad read vigases hispaania keeles ka kirja sain. Kaasõpilaste puhul täheldasin ühe kummalise kombe: siinmail on kombeks kirjutada A4 paberile, mis on laiupidi ees pikkupidi. Ehk siis kui meie võtame konspekteerimiseks lehe pikkupidi ette, võtavad hispaanlased selle hoopis laiupidi ette, kuid kirjutavad ikka pikkupidi. Ja seda teevad pea kõik eranditult. José sõbrad naersid mu tähelepaneku üle, kuid põhjendada seda eriti ei suutnud.

Eile oli Sevillas üks omapärane üritus: kõik üliõpilased kogunesid suvalisele suurele platsile, et tähistada kooli algust. See nägi välja u nii: kell oli 16-17 õhtul, sõpruskonnad koguneid poodidesse, et osta veini, limonaadi, õlut, tinto de veranot jms, JÄÄD, seejärel mindi sinna asfaltkatteta platisle, kuhu kogunes mustmiljon õpilast, nii et kõik olid külg-kõlje kõrval. St väga palju lärmi. Muusikat oli vaid nii palju, kui mõne tüübi autokõlaritest kostus. Pärast seda läksime kambaga José sõbra ja tolle korterikaaslaste uude korterisse, et õhtustada ja juttu ajada. Oli päris vaimukas. Üks koterikaaslastest - blond hispaanlane, kes nagu hiljem selgus oli pool hollandlane, püüdis mulle selgeks teha, et hispaanlased erinevad ikka täielikult ülejäänud eurooplastest. Selle täielikuga ma nõustuda ei tahtnud. Aga oli tore. Teine korterikaaslane, kes oli pool marokolane, võttis terve õhtu hoogu, et couscousi valmistada, lõpuks vabandas ta end välja sellega, et tooraineid napib kõrvale ja avas salatikarbi ning pizza.

Eelmisel kolmapäeval käisime tüdrukutega Saksamaalt järjekordsel Erasmuse peol. Ukse peal saime mängukaari ja ülesande leida vastassoost isik sama kaardiga, et koos lunastada välja chupito ehk shot. Sees kohtasin tuttavat nägu, kuid minu suurepärasele mälule kohaselt ei suutnud meenutada, kus me varem olime kohtunud. Selgus, et tüüp oli üks kolmest insenerist, kelle korter asub mu endise Triana hosteliga samal tänaval, ja mida ma olin septembri alguses vaatamas käinud. Miguel osutus täitsa sümpaatseks ja rääkis baaridaami ära, et oma jokkeriga meile shotid saada. Lisaks nägin teda järgmisel päeval juhuslikult rattaga sõitmas ja saime Juliaga kutse salsa jt ladina ameerika tantsude kursusele. Julia ei saanud tulla, emme-issi lendasid samal päeval külla, kuid mina läksin ja kohtasin päris palju erasmuse rahvast, kellest osa on lausa minuga samas keeletunnis. See oli tore. Pärast läksime Cervezeriasse, et end värskendada ja õhu jäi rippuma idee ühisest söömajast, mille eesmärgiks oleks, et igaüks teeks midagi oma maa köögist. Issand mida teha eesti köögist, mulle isiklikult ei maitse miski nii väga, et seda tutvustada. Pean midagi originaalset ja head välja mõtlema, kui tegemiseks läheb.

Mu hispaania pangakaart, mida nii väga ootan ja mis on vajalik ka selleks, et linnarattaid kasutda, pole ikka veel valmis. Pangast öeldi ,et läheb aega kuni kolm nädalat, ehk siis algne jutt 10 päevast osutus valeks. Parem oleks, et see kolm nädalat ei pikeneks, või muidu ...

Eelmine laupäev otsustasime oma tavapäraselt chillimisväljakult kaugemale jalutada ja läksime jõe äärde Triana linnaossa. Jõgi on öösel ikka megailus.

Üks tähelepanek, mida olen teinud seoses hispaanlaste ja venelastega (!). Nimelt sarnanevad nad natuke:) : mõlemad armastavad nosida päevalilleseemneid, mõlemal rahvusel on käputäis lastenimesid ja mõlemad kinnitavad lukke silla külge abiellumise märgiks. Neid viimased on linn nüüd ära korjama hakanud.

Julia: "Sabes, que.." (tead, mis..)

Torre del oro pärast veini :D (nali)

Pildid rahvaste festivalist, kus eri maad, kuid peamiselt siiski hispaanlased ise, müüvad oma sööki-jooki ja muud pudi-padi:
õõõk

mu kuulus casera-pahupidi-sildiga-siider:

hunnik valget leiba ehk pan-i:

universaal universum:

shoppaja koer:

Kunstipäevak (ainult kunstihuvilistele)

2009-09-29T07:09:00.000-07:00

Võtsime Anaga ette rännaku kaasaegse kunsti muuseumisse http://www.juntadeandalucia.es/cultura/caac/, et veeta meie muidu nii vaba päev kasulikult. Õnneks meil vedas (imo) näitusega ja ei pidanud tegema liiga rasket mõttetööd, et sellest aru saada, ainult pisut. Eksponeeriti vaatamismasinaid (Màquinas de mirar) ehk kuidas tekivad pildid ja kujutised. Tegemist oli fotograafia, filmikinsti ,teatri, füüsika, matemaatika mixi ja nende koos rakendamisega.

Jänes, kes peeglis on mees:
Kunstiõpetus, ehk mis juhtub, kui kollane ja sinine kokku saavad

Kogesin, et ükski linn pole liiga suur, et tuttavatega aeg-agajlt kokku põrgata. Bussis muuseumi poole loksudes astus sisse José Angel, vend. Leppisime kokku, et pärast kultuuriprogrammi hängime koos, aga sellest hiljem.
Sevilla kaasaegse kunsti muuseum ei asu üldsegi mitte nii kaasaegses hoones, nagu võiks arvata, olles põhjamaade muuseumeid külastanud. Mulle tundus, et tegu on endise kiriku või kloostri vms, mis on saanud tänapäevasema ilme.

Mida illusoorset me siis nägime? Näiteks kujundite metamorfoosi, taolisi asju võib leida ka nt youtube'ist, ehk kuidas ühes esemest saab sujuvalt hoopis midagi muud.
Pildil on fotod sellest, kuid sama asi oli ka filmilindil ja seal on morfoos sujuvam ja ehedam:

Klassika. Näpuharjutused varjudeteatri tarvis ning fotograafia algtõde, kuidas valguse abil saab negatiivist positiiv:

ribikardinad. veel üks levinud trikk näitusel, kus oma asukoha / nurga muutmisega, saab panna pildi liikuma:

Peeglid on head petekad muutmaks seinad läbipaistvateks. Lihtne näide igapäevasest elust on nt toa ruumikamas muutmine peeglite abil.

Järgmiselt pildilt pole küll hästi näha, aga selle Jumaliku Jeesuse kujutise tekitasid kabeli seinale puhastusvahendeid sisaldavad pudelid, mis olid üksteise ette laotud ja seejärel tagant valgustatud. ilmselt väga sügavamõtteline: puhastusvahendid -> puhtus-> kirik kui enese puhastamise koht-> jumal kui puhtuse sümbol :D

Üks mu lemmiks eksponaate oli aga 56 raamatukesest tehtud film, mis oli valmistatud järjekordset klassikalist võtet kasutades: raamatukest kiiresti lehitsedes tekkis liikumine. Raamatud olid asetatud maketile, mis pidi kujutama korrusmaja, kus tegevus aset leidis. "Film" is eoli tragikomöödia peresuhetest, kus mees püüab oma naist, kes on uue mehe leidnud, tagasi võita, ja peab nt rinda pistma Mr Properiga, kelle küüsi naine on sattunud ja kes viimast vägistada püüab.
Pärast muuseumi läksime tapaseid (suupisteid) sööma, võtsime José kampa. Järjekordne klassikaline Hispaania eine oliivide, praekala, krevitisalati ja sangriaga. Aa, ja meie mõistes kartulisalat, mis mujal maailmas on tuntud nime all vene salat, sisaldab siinmail lisaks kartulile ja hapukoorele mitte herneid või vorsti, vaid kala.

José Angel püüdis machio nägu teha. Pöörake tähelepanu pluusile, Warholi laks uues kuues

Kõik juba teavad, kuidas ma kartuleid armastan (kes veel ei tea: ma ei armasta neid eriti, aga siin topitakse neid igalepoole)

Päevalause: Yo no sé, José (tõlk. ma ei tea, José)

PS kogu pere on nüüd koos, täies lauluhoos ehk viisik ehk täiskoplekt mässab elamises: mina, Julia, Ana, Jose Angel ja Maria Jose. Ja hispaanlased laualavad elutoas hetkel, heast peast.

KÜLMETUS Hispaanias HOIATUS: igav sissekanne (ainult lähedastele lugemiseks)

2009-09-25T12:33:00.000-07:00

Juhtus selline nali, et külmetusin oma põhjamaalise harjumuse ja lolluse tõttu. Tundus, et siin hakkab külmaks minema (öösel juba 20 kraadi), aga see oli vaid korraks. Igatahes tõmbasin endale teki peale, higistasin läbi une ja tuul tõmbas mind läbi..tegelikult ainult mu vasaku- aknapoolse poole. Eile oli päris õudne: vasak silm ja ninapool jooksid sünkroonis rämedalt vett. Nüüd hakkaks nagu köha ka tulema .. väga jura. Eile käisime Juliaga kahes muuseumis - Sevilla koduloo muuseumis ja arheoloogia muuseumis, mõlemad olid EU inimestele tasuta. Tore on ikka EU-s olla. Nii palju, kui ma läbi tati nägin, meeldis arheoloogia muuseum rohkem, seal olid eriti lahedad Rooma-aegsed skulptuurid, sambad ja mosaiigid, tõesti võimsad ja huvitavad. Ülejäänud päeva veetsin vegeteerides ja nuusates kodus. Vaatasin netis South Parki ja tõmbasin "Marie-Antoinette'i". (Vabandan oma "põneva" sissekande pärast)
Täna käisime Juliaga linna peal tuulutamas (pärast wifi saamist ja minu külmetust oleme suht istuvateks muutunud - väga halb, häbi). Ostsime talle Mg tabletid (lihavaegus, mistõttu valu jalgades), mina ostsin kanarinda, panin terve tissi nahka, pole nii ammu pärisliha söönud; ja kummalegi ühe raamatu (et saaks lisaks arvuti taga istumise ka booki taga istuda).

Siin on mu raamat (kohustuslik kirjandus Kerouacilt), loodan, et päris aasta aega seda hisp keelt sealt ei veeri:D

Päevalause: Quiero salir!!! (tõlk "tahan välja minna")

asjad laabuvad

2009-09-22T09:46:00.000-07:00

Hea meel on tõdeda, et kuigi Hispaania on aeglasem, võib siin siiki hea õnne korral päris hästi ühel hetkel minna. Nimelt sain ma ülikooli peahoone panga ukse kõrval paari paberi täitmisel pangakaardi TÄIESTI TASUTA ja ilma mingi totaka elamis- või siinviibimisloata. Ja tegu on veel krediitkaardiga, mille abil saan ka Sevilla linnarattaid kasutada. Siin on üliõpilastele väga hea pakkumine: esimene pool tundi sõiduaega on alati tasuta ja kui see läbi saab, või jalgratta mõnes parklas ümber vahetada, seda muidugi eeldusel, et läheduses eksisteerib parajal hetkel mõni rattaparkla.
Internet on meil ka väga hea: 20 Mb-ne! JA sooja vee saime ka täna hommikul lõpuks. Kirjutasin hommikul keeletesti, mis ei olnud raske, kuigi mul pole õrna aimugi, kuidas läks, sest ma polnud endas üldse kindel neid verbide ajavorme kirjutades ja neid verbe pöörates (hisp keeles on väga palju aegu,i rohkem kui prantsuse keeles, inglise keelest rääkimata). Ja subjunktiiv on täielik süda: mitte kunagi ei või teada, millal teda kasutama peab, teinekord täiesti lampi juhtudel, nt pärast "mull ei meeldi, et...ja subjunktiiv" totter.

ja siin on üks lahe siider, mille ma laadalt ostsin. palun jälgige silti. See on tagurpidi. Täielik majasiider, sest pudelid olid kõik erirohelised ja sildid suval peale visatud. Vb sildikleepija mekkis ise samal ajal neid. Ei või teada..

Päev algab hästi

2009-09-21T02:10:00.001-07:00

Nii, uuh, kell 9:30 äratas meie rõve uksekell mu magusas unenägudega unest ja tõi Interneti maailma. Sain uue ruuteri, mis mulle sõna otses mõttes sülle visati ja seejärel onu lahkus kiirustades. Teenindust pole siin ollagi. Toppisin siis juhtmed ruuterile taha ja seekord oli isegi CD kaasas manualiga, mis oli liiga pikk, et seda lugema hakata (neid oli kaks). Tegin siis Network ja Sharing Centeri lahti ja toppisin kuskile vajalikud paroolid ja nüüd see wifi igatahes töötab. Saab näha, kuidas mu sertifikaadi ja sooja veega läheb...

Pühapäev Real Alcàzares'is

2009-09-20T12:57:00.000-07:00

Real Alcàzar on turistikas, mida peab külastama, sest see on väga suur ja ilus ning ajalooline ka. Tegu on mitmest osast (eri sajanditel valminud) koosneva paleekompleksiga, mille juurde käib veel mitu ilusat parki (kokku üks suur park põhimõtteliselt).

Musulmanide mõjud:

esimene korrus on gooti-araabia stiilis, teine aga hiljem juurde ehitatud renessanss:

Alcazar tähendab lossi ladina keeles, araabia keeles kindlust. Nagu Granadas asuva Alhabra puhul, on ka siin ühe palee juures palju araabia arhitektuurile iseloomulikku, kuid erinev on see, et paleed on kohandatud euroopa kunstistiilidele iseloomulike detailidega näiteks renessansist, barkokist.

Korintose sammas :)

see maal on tehtud 16 sajandil ja ainulaadne Euroopas seetõttu, et esimest korda on kujutatud (maalil) indiaanlasi (Neitsi Maarja hõlma all [taga]) ehk siis Ameerika avastamine.

selliseid väikseid purskkaeve jagub nii siin kui mujal Sevillas küllaga:

algab pargi osa:

Karl V käis siin söömas, ehk tema söögisaal:

Poseidon ilutseb ühe purskkaevu otsas:

See küngas mingisuguse aasia jumala peal tahab Parnassose mägi olla:

ajas tagasi: dooria sammas:

patos ehk pardid ehk üks kahest linnu nimest, mida hispaania keeles tean (teine on cisne (luik), sest meie terrassil on laud, mille jalgadeks on luiged)

neid eksootilisi linde oli antiigi jumalatele pühendatud pargis päris palju liikvel:

salida ehk exit ehk läheneme väljapääsule

Põhimõtteliselt mulle aga tundub, et need pildid ei anna siiski õiget või kogu ülevaadet sellest uhkest kompleksist. Kes vähegi siiakanti satub, võiks külastada. ISIS kaardia jumala tasuta.

3 korda mõõdab, 4. kord lõikab ja IKEA

2009-09-20T06:51:00.000-07:00

Sel nädalal on hispaanlased mind tubli mitu korda roheliseks kapsaks vihastanud. Kõik väga asjalikud asjaajamised paistavad järgivat siin ühte poliitikat: milleks teha asi korraga ära, kui saab iga päev natuke teha. Mind ajab see aga närvi, sest ma tahan kohe ja kiiresti kõik korda saada. Nüüd siis seda väidet illustreerivad näited.

N. 1. Mul on vaja vormistada sertifikaat, et viibin Hispaanias ajutiselt õpingute tõttu, kuna tahan avada kohalikus pangas kontot. Ülikooli poolt koostatud guidebookis on kirjas, et selleks pean minema passi ja passikoopiaga politseijaoskonda (?). Läksin siin sinna, kuid sealt saadeti mind muidugi edasi mingisugusesse asutusse, kus saab end elanikuks registreeda (ametlikult aga siin kodu mul ei ole). Sealt siis edasi Plaza Espanasse (pildid ühes varasemas postituses), kus üks ukse peal seisev turvamees, kellele ma ilmselt meeldisin, tahtis mind hirmsasti aidata ja otsis mulle välja vajaliku ankeedi, kuid naine, kes selle andis, saatis mu sama hoone kõige kaugemasse otsa järgmisse kontorisse. Seal ootasin järjekorras u 20 min ja sain teada, et ikkagi see kontor, kust algselt ankeedi sain, oli siiski õige, ja sinna pean täidetud ankeedi ja vajalikud dokumendid ka viima. Kell oli selleks ajaks juba 2 saanud ning kogu hoone pandi kinni tolleks päevaks, mis osutus halva õnne tõttu reede olema. Tagasi teel tegin tülpinud näo mind abistanud turvamehele, kes veel püüdis mind kuidagi sisse nihverdada, kuid tulutult. Eks ma siis sean esmaspäeval sammud taas sinnapoole ja saan teada, et hoopis mõni kolmas koht eksisteerib, kuhu pean paberid viima. Üks prantslane Camille (elab praktiliselt kõrval majas) tuleb minuga kaasa, samu asjaajamisi tegema. Kokkuvõte. Hispaanlased, kes töötavad samas hoones / samal alal ei tea, mis on nende kaastöötajate tööülesanded.

selles hoones ma käisin edasi-tagasi:

N. 2. Lõpuks, nii umbes paari nädalase hilinemisega saime üleeile lõpuks neti, AGA seadeldis, mis paigaldati on miskipärast vana ja uus saabub loodetavasti esmaspäeval. Ma ei tea, kas vanadusest või mõnel muul põhjusel, kuid ei minu ega Julia laptopid ei leia meie wifit üles. Saame vaid juhtmega netti. Mis kuradi pärast ei võinud nad meile kohe uut paigaldada, jääb müsteeriumiks. Küsida ka ei saanud, sest ajasin paigaldamise hetkel loomulikult oma „non-resident certificate“ (vt näide 1) asju.

Nt 3. Meil pole juba kuu aega sooja vett, sest üks masin on katki, mille kaudu gaasi balloonist kätte saada. Üks paks kähiseva hääle ja mega Andaluusia aksendiga onu on seda juba kaks korda „parandamas“ (või vaatamas) käinud. Eile jooksis ta lausa 3 korda meie ja ma ei tea mille vahet ja tuleb loomulikult esmaspäeval tagasi mingi vidina või geniaalse ideega, kuidas see korda teha. Lisaks pritsis ta ennast ja meie pesuruumi vett täis.

Esmaspäev võiks siis olla see imeline päev, kus kõik lõpuks korda saab, kuigi ma sügavalt kahtlen selles.

Pessimistlikult noodilt optimistlikumale minnes: eile käisin IKEAS esimest korda ja sain päris päris odavalt teki, padja, tekikoti, padjapüüri, vetsuharja ja käteräti endale (10 euri!) + einestasime IKEA sööklas, kus oli väga hea toit odava raha eest ning pärast ostsin veel süüa koju ka. Näiteks lasagnet, millega sai koduteel omajagu nalja. Ütlesin Camille, et jee lasagne – itaalia köök on väga nämma. Camille naeris – itaalia toit rootsi poest (sest ikeas pidi poes olema kõik rootsi toit / toodang). Seejärel lugesin pakendilt, et lasagne vahel on põdraliha :D:D Salmiakki pastille sain ka.

Keskus ise oli väääga suur ja vääga rahvast pungil. Igas vanuses rahvast ja valitses hispaania stiilis segadus ja lärm. Valik oli jube suur ja päris palju ilusaid asju, mida endalegi koju ostaks. Camille ütles, et Ikea tootekataloog pidi maailmas lugejate arvu poolest 2. kohal pärast piiblit olema.

Üks lause ka tänavamoest. Sevillas ja ilmselt ka Hispaanias laiemalt ei armastata vintage moodi ja siin peaaegu, et puudub second-hand (segundo mano :)) Juliale oli siinne hisp. keele õppejõud öelnud, et hispaanlased tahavad vaid uusi riideid ja isegi lastele ei anta suurema õe-venna kasutatud asju. Vot nii.

ei ole viitsinud pilte teha :/

Kuidas ma maal käisin

2009-09-14T12:18:00.000-07:00

Nädalavahetus numbrimärgiga 12-13 september oli seekord eristatav argipäevadest: sõitsime Juliaga laupäeva hommikul bussiga José Angeli ja Ana koju, mis asub Santluca de Barrameda äärelinnas. Linn mahutab u 70 0000 elanikku (kui mu mälu mind ei peta ja kui ma tunnen numbreid hispaania keeles) ja paikneb mere ääres (jeei, sai esimest korda siin viibitud aja jooksul ka randa külastada). Bussireis algas puupüsti täis bussis (siiski mitte nii hullult, et keegi actually oleks pidanud püsti seisma), mille teises pooles puudusid istmetel numbrid. Vanaemad-vanaisad muidugi hakkasid kõva häälega seletama, et mis number kellelgi on ja kus keegi istuma peaks. Bussiaknast avanes teistsugune vaade kui Eestis: avarad, lagedad väljad, siin-seal mõned suuremad künkad, lehmade asemel olid kitsed:)

Kohale jõudes pakkisime end José Angeli autosse ja hakkasime liiklusummikutes (minisugune rattavõistlus oli parajasti käimas) mööda kitsaid tänavaid äärelinna poole sõitma. Ana ja Angeli kodu ja pere olid väga nummid. Natuke nalja valmistas mulle pompöösne perekonna fotodega täidetud laud elutoas, kuid ühte teist kodu külastades sain aru, et siin ongi kombeks kaunistada elutuba n-ö perealtariga – pildid, mis meenutavad tähtsamaid sündmusi, nagu pulmad, ristsed vms. Ja loomulikult elvad kolm põlvkonda ühe katuse all, seekord oli vanemat põlvkonda esindamas vanaema, kes oli saanud endale päris suure toa endises garaažis:) Anal ja Josél on ka väga armas vend (13 a.) Javier, väga guapo (ilus) :D.

José A. ja Ana kiisu

ja kutsu

Koduga lasti meil siiski tutuvad u 10 min, sest põrutasime kohe José Angeli tüdruksõbra Maria José kursaõe (arhitektuur) suvilasse, kus toimus tema ärasaatmispidu (saatusekaaslane – Erasmuse aasta Itaalias). Seal sain esimest korda bikiinid selga ja mõnusas basseinis mulistada. Kõik oli väga hästi korraldatud: 1) suured kõlarid oli 2) kogu aeg toodi kuskilt (ilmselt köögist) toitu. See ei saanud otsa. Aa, muide hispaanlaste burger on väga lihtne: baguette ja pihv /lihatükk /vorst vahel. Kui eksootikat otsida, võib ketšupit, majoneesi ja juustu ka lisada :D Väga oluline suupiste on tortilla (omlett, mis sisaldab lisaks munale kartulit ja sibulat). Minu isiklikud lemmikud olid aga oliivid ja meremolluskid 3) kogu aeg oli juua + võrustaja tuli aeg-ajalt välja hõrgutavate magusate napsikestega. 4) lõpuks kujunes välja ka üks patsiga trubaduur, kes mängis kitarri päris hästi. Millest hispaanlased peol räägivad? - kas jaapani geišad on tegelikult libud või mitte?

esimene bikiinipäev:

Ana ja Maria José võtsid laulu üles:

Magasime Juliaga José ja Ana elutoas väga suurel täispuhutaval voodil, nägin unes, et püüan merel kala :D

Järgmisel päeval lõunatasime terrassil kogu perega ja sain tunda ühte traditsioonilist hispaania söömaaega (kolm tundi see küll ei kestnud, pigem oli kähkukas, kuid see-eest 4-käiguline kähkukas): supp (munad, puljong, oad, nuudlid), salatid (tuunikala ja praetud/hautatud paprikaga), praekala ning magustoiduks väga maitsev melon (magustoiduks puuvilju süüa on siin väga tavaline). Seejärel seadsime Julia, José A., Maria J. Ja Anaga sammud linna peale. Vaatasime kirikuid, hertsoginnade paleesid, käisime linnaplatvormil, kindluse juures ja muidugi rannas.

Balti mere äärest pärit turistile kombekohaselt korjasin paar rannakarpi mälestuseks, meil ju „nii suuri ja uhkeid pole“ A ja esimest korda siin oldud aja jooksul nägin suuri rünkpilvede kogusid!

Linn on kuulus oma Manzanilla-nimelise joogi poolest, mis mulle meenutas natuke tequilat, aga ma sain mingisugust kehva

Bussireisi koju tagasi tituleerisime Juliaga „aventuraks“ ehk parajaks seikluseks , sest jõudsime tund aega planeeritust hiljem koju (22:45). Esiteks olid maantel päris korralikud liiklusummikud, ilmselt polnud me ainukesed, kes maalt linna tagasi pühapäeva õhtul sõitsid. Teiseks oli bussis üks keskealine naissoost diabeetik, kes enne reisi oli liiga vähe söönud vms. Juba reisi keskel kuulsin läbi ipodi kõrvaklappide, et bussijuht räägib midagi caramelodest (kompvek hisp. k.), aga mõtlesin e,t ta teeb lihtsalt mingisugust nalja. Lõpuks sain aru, et see naine vajab suhktut. No igatahes neist kompvekkidest ta isu täis ei saanud ja pidime linnas haigala juurde sõitma. Bussijuht vist parkis haiglast liiga kaugele vms ja lõpuks ootas bussitäis rahvast u pool tundi haigala lähedal, kuni kiirabiauto kohale jõudis (kokkuvõttes ma ei saanud aru, miks kiirabi nii kaua meie juurde tuli või miks teda haiglasse ei viidud, kui me juba seal läheduses olime). Igatahes Hispaania noh.

Eile öösel magasin lausa LINA all, mitte peal, nagu tavaliselt, sest akendest tuli palju jahedat tuult ja nagu hommikul avastasin, siis ka sadas väljas. Täna oli väljas vaid 26 kraadi, jumal tänatud :D

... kõigile, kes ei tea, milline on hispaania lipp :D

Päevalause: por supuesto que te creo, cada tu palabra (jaa (jee) loomulikult ma usun sind, iga su sõna) (José Angel armastab nalja teha, näiteks: „Quieres beber la agua de azeitunas? Es una bebida nacional de Espana.“ tõlk: tahad juua oliivide vedelikku? See on hispaania rahvusjook)

need tüübid armastavad nalja ja näitemängu:

PS: Täna oli erakorde päev: Sevillas sadas ja päris korralikult. Tänavad pole aga eriti vihmase ilma jaoks mõeldud: kohutavalt libe on.

jäätis (helado) "after 8", mida kugistasin before 8.

Mis ma tegin eile, 10. septembril 2009

2009-09-11T02:59:00.000-07:00

Mina ja Ana (pereliige, keda ma pole veel nägupidi tutvustanud) ehk meie pesamuna:

Selliseid sisehoove siin jagub:

Kõidel väljakutel ja osadel tänavatel on pühakute vm religiooniga seotud nimed:

Bellas Artes' muuseumi sisehoov:

Bassein kuldkaladega

Bellas Artes' i muuseumis pärast kahetunnist ekskursiooni:

Õhtu tee, aire condicionali ja Daliga

Vaade koduaknast: paremalt

..ja vasakult

Julia teeb harjutusi ajule

Flamenco puupüsti täis umbses baaris täis emotsioone ja kirge, oh-la-la:

Pildid 2

2009-09-09T08:45:00.000-07:00

Plaza de Espana
Park Maria Luisa

Ilus lagi

Pildid

2009-09-09T07:38:00.000-07:00

Park nimega Maria Luisa
Plaza de Espana
Qué calor!!!

Purskkaev

Ülikool

Õhtu linnapeal :
Chicod Saksamaalt
Mu pere José Angel ja su novia (pruut) Maria José :D:D:D

Rahvusvaheline seltskond
Saksa - hispaania juurtega chica Tatjana

Jõgi Gudalquivir
Põhiväljak öösel plaza de Salvador

ÖÖ

2009-09-05T05:56:00.001-07:00

Tercero

Oeh..eile sai natuke pikemalt linna peal oldud ja baare külastatud. Lõppeesmärk oli leida mingisugune Erasmuse fiesta, kuid see tundus mulle juba alguses kahtlane, sest paljud pole veel vast saabunudki. Ühesõnaga see pidu jäi leidmata, kuid linnas oli ka tore. Sain teada, kus ja mis on tähtsamad linnanoorte kogunemiskohad (loe: odavad). Mu eilne arve kogu õhtu peale oli vist 3,50 :), sest joogid on odavad (u 1- 2,.. eurot) ja paar tükki sain tasuta ka. Üks mees tegi lihtsalt välja, ilma ei oleksime peale joogi nime sõnagi vahetanud. Me gusta. Ja muidu ka on siiani mehed siin väga viisakad olnud, mitte keegi pole ligi tikkunud. Mõned töömehed on meile Juliaga küll midagi rõõmasalt hõiganud, kuid otseselt liimimehi pole õnneks kohanud. Põhjus on ka selles, et Sevilla on ikkagi Hispaania suuruselt 4 linn ja inimesed on turistidega väga harjunud ja suurlinna elanikele iseloomulikult kaasinimeste suhtes natuke ükskõiksemad. Igatahes väga populaarne noorte kogunemiskoht on Plaza del Salvador. Koguni nii populaarne, et astumisekski pole ruumi ja termomeeter on laes. Kui seal baarid u 1-2 ajal suletakse, minnakse edasi ühele väiksele tänavale (nime ei mäleta), kus on joogid 1,50 eurot (Levikas võiks järele teha:)). Ajaa, eile olime alguses koos Julia ja õhe teise saksa, poole kohaga hisaania tüdrukuga..krt nime jälle ei mäleta, kes on samuti Erasmuse vahetusega siin, ja üldse on siin palju sakslasi mulle tundub. Saime Salvadoril jutule kahe hispaanlasega, keda hiljem silmasin ka baaride tänaval (Tallinna tunne tuli isegi peale)).

Mmm ei jaksa eriti kribada, tahaks edasi magada..

eile leidsin ka ühe väga cooli kellapoe (otsin käekella), kus olid sellised firmad nagu Diesel, Armani, Guess jm väga tuntud. Ja veel olid seal Andy Warholi kellad, mis tundusid ka jube coolid. Eniveiz leidsin sealt mitu ägedat varianti, mida võiks osta ja mõni päev peaks proovima minema ja otsuse langetama)))

PS ostsin eile ühe punase veini, pudeli siidrit ja karastusjoogi ning maksin selle eest vaid 2,60. Mulle meeldib. Siidri matsime korteri companerodega kohe hinge alla (hea oli, kuigi maksis alla euro), punasest teeme Juliaga täna ehk sangriat.

Segundo

2009-09-04T02:34:00.000-07:00

4.september

On hommik, kell on 9 läbi ja on umbne, kuigi mul on kõik avaused toas lahti. Ühesõnaga ma ei saa siin väga kaua magada ja kui Ana prognoos on õige, siis kuumus peaks kestma mingi ajani oktoobris, näiteks keskpaigani. Päeval liigub tänavatel tõepoolest vähem rahvast ja enamik elutegevusest koondub hilisõhtusele ajale. Kui päeval on laste mänguväljak täiesti tühi, siis kell 00:00 siblib seal palju marakratte. Õhtul/ öösel on väga normaalne temperatuur ja hästi mõnus ilm. Eile käitusin juba nagu hispaanlane oma iseenesliku siesta ja kella 22 söömaajaga :D .. pean nüüd oma uue lehvikuga natuke tuult tegema..
PS oujee, Caesari kaste, mis on väga maitsev muide, maksab kõrval poes vaid 1,89euri.

Päevalause: Tengo que ver las atracciónes turisticas (u et peaks tegema sightseengut).. mul on kuu aega nüüd vegeteerimiseks.. 22 on hispaania keele test, et vaadata, mis tase mul on; võtan siin mingi kooli poolt pakutava tasuta keelekursuse.

Primero

2009-09-04T01:43:00.000-07:00

Alustan Sevilla seiklustega...

...algusest, mille pealkirjaks võib panna „Ryanair“. Kasutasin esimest korda seda odavlennufirmat ja kõige paremat muljet ta just ei jätnud. Kiituseks võib öelda, et odav on ta tõepoolest ja õigeaegselt jõudsin kohale ka, aga häirivaid pisiasju oli küllaga. Esiteks pidin Riias mitu korda väravat vahetama ja see meenutas natuke Hulle Päevi. Lend hilines u paarkümmend minutit, aga õnneks polnud sellest midagi hullu. Väga ebameeldiv juhus oli see, et unustasin oma suurt kohvrit, mis tegelikult ei olnud üldse asjadest pungil, kaaluda ja loomulikult olid 3 totakat kilo liiast JA loomulikult võtsin ma suure ähmiga muuhulgas välja kõik hügieenivedelikud, millest näovedeliku ja balsami suutsin Riias päästa, pannes nad kilekotti, kuid Ryanairi Frankfurdi lennujaama (suckib astmes 100) tädi viskas nad minema (üle 100 ml ei tohi pudel olla). Nüüd olin rahaboss ja ostsin Sevillas uued Bodyshopi tooted, mis on väga head, eriti üks alkholipomm rohelise puu /tee vms näovesi. Oli see Ryanair, kuidas oli, aga kohale ma jõudsin (ahjaa ootasime pool tundi pakke..üks suur ootamine see Ryanair). Kui lennukist välja astusin, purskas näkku midagi soojapuhuri taolist. Arvasin, et lennukimootor, kuid ei, see oli kõigest Sevilla ilm. Jeei.

Sevilla on tore:) Majad on toredad. Just minu maitse: värvilised, rohkete detailidega. Naljakas omapära on rõdudelt või lillepottidest või jumal teab kust tilkuv vesi: päris jahutav palaval suvepäeval ja seda siin jätkub, kuigi täna Corte Inglési eskalaatorist alla sõites ütles meeshääl, et suvi on lõpule jõudmas. Selle jätkuks:pakkusime korterikaaslastega võidu peale, kui palju kraade peame homme kannatama ja minu pessimistlik pakkumine, et homme on õues 35 kraadi, osutus siiski liiga pessimistlikuks, sest on hoopis 38:P (keel vestil). Täna jäin oma terrass-rõdul läpakas süles lihtsalt magma (iseeneslik siesta) ja kui üles ärkasin oli kael läbimärg.

Natuke korteri ja elamispinna juttu ka. Alustasin hostelis Triana Backpackers, kus oma 6-kohalisse naiste tuppa sisse sadades leidsin uue sõbra Julia, kes iroonilisel kombel on Saksamaalt (kes teab, see teab, miks iroonilisel). Tol hetkel oli ta ainuke seal toas ja kuna ma ei olnud päev otsa kellegagi midagi korralikult rääkida saanud, hakkasin kohe vatrama, valides kergema vastupanu tee – inglise keele. Hiljem tulid sinna ka kaks brasiilia tüdrukut (ülisõbralikud). Juliaga jäimegi kokku :D sest hakkasime koos kortereid vaatama: mina käisin temaga kaasas ja tema minuga.

Leidsime ühe, kus oli kaks tuba vaba (väikest küll, aga asi seegi), ja mis asus kesklinnas, ülikoolile väga lähedal. Mul oli ka teine variant: kahe gay juures, aga neil polnud rõdu/terrassi ja nii kihvti mööblit, kui siin. Teisalt oleks seal mul suurem tuba olnud, võta üht ja viska teist. Üks Pao on mulle ka kirjutanud (arvatavasti niisamuti gay, kuna kirjutas oma nime lillaga ja ümbritsetuna täheksetega) ja küsis, kas olen endiselt toast huvitatud, kuid olin kärsitu ja viitsisin otsida ainult kaks päeva (seni kuni mu hostel oli broneeritud). Maksma hakkan selle eest 237 + net + vesi + elekter ja vb veel midagi. Vist ei tohiks üle 300 minna, kui mulle just ei valetatud. Korteris elavad lisaks Juliale ja mulle ka õde-vend Ana nind José Angel, kes on hästi sõbralikud ja meeldivad. Angelil on novia (girlfriend), kes on selline väike tõmmu prillidega asjapulk, veidike käreda häälega:)

PS millal ma hakkan aru saama, et üks euro on suur raha?

PS2 mismõttes vanalinna ülikitsastel tänavatel sõidavad autod . Peab maja vastu ennast litsuma, et need monstrumid mööda lasta.

Päevalause: este calor me mato, tengo que comprar un albànico [kuumus tapab mu, pean lehviku ostma]

Hasta luego ... [jällenägemiseni] tervitan ema, ainult üks kõne täna ja seegi minu poolt :D:D:D